Tõnis Lukas koligu Tallinna tagasi!

Kõnelen teile kahest valikust meie väikese Eestimaa paljukannatanud haridusmaastikul. Üks valik on see, mille on valinud valitsuskoalitsioon, ja seda veab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Teine valik on see, mida pakub Keskerakond.

See teine

toetub kahe jalaga Eesti traditsioonilisele pedagoogikale, oma tublidele koolijuhtidele, õpetajatele ja õpilastele, kelle teadmisi meil pole põhjust ka Euroopa tasandil häbeneda. Pigem vastupidi - hoopis ameeriklased võiksid meist eeskuju võtta, mitte meie neist. Kus on ameeriklaste indiaanikeelsed koolid? Meil on ju oma eestikeelsed olemas!? Paaril viimasel aastal viljeleb ametlik hariduspoliitika halvas mõttes amerikaniseerumist. Meie partnerriigil USA-l on kuhjaga pakkuda heas mõttes amerikaniseerumise näiteid, kuid kahjuks ei ole need head näited rahvahariduse vallast.

Ma ei pruukinud sõna paljukannatanud  ülekantud tähenduses, vaid otseses. Kas pean  meenutama aega, mil Paul-Eerik Rummo haridusministri-ajal loobuti  klassijuhataja töö tasustamisest? Põhjus oli tollal hästi mitšurinlik: õige eesti õpetaja juhatab klassi mitte raha, vaid südametunnistuse sunnil. Kas ei meenuta see teile praegust Põhja-Koread?

Mäletan

sellest ajast Peeter Kreitzbergi ja Lauri Leesi artikleid ja väljaütlemisi. Mehed panid igast ruuporist oma aasta-poolteist, enne kui klassijuhatamise eest jälle õpetajatele raha maksma hakati.

Lauri Leesi rääkis ühes loos oma soovunelmast „Klassijuhatajale - koristaja palk!". Kas staažika õpetaja unelm on täitunud nüüd, mil ka teine iseseisvus on kestnud ligi 20 aastat ja mil euro koputab uksele? Kui palju saab siis eesti õpetaja palka klassijuhatamise eest praegu? Vastan: mõnes koolis veerand koristajapalgast, teises kolmandiku, väga harva poole koristajapalgast, aga koristaja täispalka ei saa klassijuhatajad küll mitte üheski koolis (ma ei kõnele siin üksikutest erakoolidest).

Kas teile meenub

Toivo Maimetsa epohh meie hariduselus? Kas mäletate kasvõi üht nädalat, mil too ülienergiline minister poleks mingi reformiga lagedale tulnud?  Kas teile tuleb meelde, kuidas 600 miljonit krooni kanditi seaduslikult Riigi Kinnisvara AS-ile lihtsal põhjusel, et seda soovitas palavalt Rein Kilk, kelle pedagoogilisi nõuandeid avaldas meie erapooletu press. Kas teile meenub Toivo Maimetsa pöörane projekt 21. Sajandi Kool? See oli aeg, mil Indrek Raudne ja veel mõni verinoor poliitik tahtsid pooled Eesti õpetajad koondada, sest meie koefitsient ei vastavat Taani või Norra koefitsiendile.

Olen alati pidanud eesti õpetajat grosso modo heaks ja tubliks. Minu pedagoogiline kreedo põhinebki sellel. Inimene, kes sandikopikate eest on nõus nii paljude ninatarkade lapsi õpetama, ei saagi olla halb. Just seetõttu peab ühiskond õpetaja pjedestaalile tõstma. Riigi kultuursust mõõdetaksegi selle järgi, kuidas ta hindab oma heategijate - õpetajate, politseinike, tuletõrjujate, meditsiiniõdede tööd.

Toivo Maimetsa

kreedo põhines Res Publica üldtuntud seisukohal: hästi tuleb tasustada üksnes häid õpetajaid. Aga 1. septembril peab iga koolijuht õpetajad klassi ette saatma, olgu nad saledad, tüsedad, noored, keskeas või vanemad. Ja kui halvad need meie õpetajad siis ikka on?  Ja miks need Res Publica poisid oma põhimõtet üksnes õpetajate peal ellu rakendada soovivad? Kas pole sama ka ministrite ja kantsleritega? Saagu siis täispalka üksnes head ministrid ja kantslerid, halvad saagu kolmandiku. Ja kui paljud parlamendisaadikud oma palga väärilised on?

Aga mis on

Toivo Maimetsa 21. Sajandi Kooli projektist saanud? Oli see nüüd Tõnis Lukas ise või hoopis tema parem käsi Kalle Küttis, aga kuskilt on mulle kõrvu jäänud, et majandussurutisel olevat Eesti tingimustes see hea külg, et kunagi niru palga pärast koolist lahkunud pedagoogid tulevad nüüd, mil nad mujal sule sappa saanud, kooli tagasi. Selline positiivne noot käis kõnelejal kaasas tõdemusega, et Läänemaal olevat praegu järele jäänud ainult üks „õigete paberitega" füüsikaõpetaja. Kõneleja lootis, et tööpuudus paneb pedagoogilisel maastikul asjad paika, õpetatud rahvast tuleb kooli juurde, asi võtab jumet ja meie hariduselu võib julgelt reformida.

Püha müristus!

Majanduskriisil on muidki häid omadusi. Kes see oli, kes arvas aasta-poolteist tagasi, et töö kaotamine on laste kasvatamise seisukohalt teretulnud? Et jääb rohkem aega lastega koos olla, neid koduste ülesannete lahendamisel abistada, neid kurjalt teelt ära hoida.

Mõlemad mõttesähvatused võiks liigitada geniaalsete hulka, kui ligilähedaselt sama mõttega poleks juba ammu välja tulnud vahva sõdur Švejk: „Sõda on juba sellepärast hea ning vajalik, et väga paljude ausate ja korralike inimestega koos hukkuvad ka mõned kaabakad."

Kui „reeturitest" õpetajate mõtet edasi arendada, tuleks järeldada, et õpetajate põgenemine koolist või, õigemini,  soov õpetajaametit enam mitte pidada (kuid ka soov õpetajaks üldse mitte hakata) oli tingitud meie hoogsast majandustõusust! Kuid mis siis saab, kui majandus jälle tõusma hakkab? Kes garanteerib, et õpetajad panka, hotelli või laevale jälle plehku ei pane? Või ongi Eesti Vabariigi kirjutamata seaduseks, et majandustõus tingib pedagoogilise kaadri pudenemise, ja vastupidi?

Kas kool

saabki mujalt koondatud „endisi pedagooge" avasüli tagasi võtta? Ülejooksikuks sünnitakse, mitte ei hakata. Ega siis pangad jm kompaniid kõige tublimaid ja andekamaid koondama kipu. Koondatakse ikka keskmised, kes nüüd end kooli pakkuma tulevad. Arvata, et tööpuudus terve armee õpetajaid kooli tagasi toob, on minu arust ääretult naiivne. Kes poleks kuulnud tuntud käibelauset: ükskõik kelleks, ainult mitte õpetajaks!

Kindlasti on erandeid. Aga Tõnis Lukasele ja Kalle Küttisele on juba enne mind korduvalt ja väga valjul häälel korratud: rahvuse haridust ei saa ega tohi ühelgi juhul üles ehitada erandite järgi. Siin foorumil kordan Tõnis Lukasele veel sõnu, mida ma ei saa ega tahagi endale omistada, sest seda on viimastel kuudel meie ministrile korranud kümned mõtlevad õpetajad ja koolijuhid: Treffneri gümnaasiumi õnnestumine on erand; see kool on ühes eksemplaris ja paikneb paarikümne meetri kaugusel rahvusülikooli peahoonest.

Mõistke ometi,

et me ei tohi ühe erandi järgi kogu Eesti haridust ümber reformida. Lukasele ütlen: ole mees ja selgita mulle ja meile kõigile, mis sa sellest said, et ministeeriumi Tartusse üle viisid? Milline on kasutegur? Kui suur on sinu ametnikearmee Tartus? On neid vähem või rohkem kui Tallinna-päevil? Me teame, et neid on rohkem. Niisiis, kui kasu pole, kas ei peaks ministeeriumi Tallinna tagasi tooma? Laine Jänes rääkis paari kuu eest, mil Lukas ka kultuuriministeeriumi Tartusse üle tuua tahtis, et Lukas olevat taas kolimislainel. Tulgu ise Tallinna, ärgu meelitagu teisi Tartusse!

Läinud kevadel tahtis ühes Tallinna kesklinna koolis kahe lõpuklassi peale õpetajaks saada vaid üks neiu, kuid tingimusel, et tema laste isa on kõrgepalgaline, ja lisas: jurist või kõrge ametnik, noh, äärmisel juhul diplomaat. Kas saab enam paremini asju paika panna? Seesuguse killu eest annaksin tublile neiule presidendi aastapreemia. Milleks üldse tehakse selles vallas küsitlusi, teste, statistikat? Milleks need  Lukase ümarlauad, mõttetalgud?

Laps ütles ausalt välja, mida tema terane kõrv ja silm olid kuulnud-näinud. Aga kuulnud-näinud oli ta seda, et õpetajaametit ei ole meil iseseisvuse taastamise algusest alates õiglaselt hinnatud ning et see hoiak pole tema elu jooksul põrmugi muutunud ega näita ka praegu muutumismärki. Eales pole käärid nooremõpetaja ja Eesti keskmise palga vahel olnud 3500 krooni! Ma ei süüdista istuvat ministrit, ma lihtsalt konstateerin fakti. See on nii.

Kuu aega tagasi

teatas Lukas maia näoga, et loobub põhikooli ja gümnaasiumi poolitamisest. Oli see nüüd Andres Kuuse juhitud „Foorumi" saates läbipõrumise või presidendi juures vaibal käimise tagajärg? Või hoopis poliitiline trikk põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse läbisurumiseks Riigikogus? Milleks kogu komejant selle seadusega? Uhkest seadusest pole ju suurt midagi järel, kui gümnaasiumide poolitamisest on loobutud, uued õppekavad aga ministri määrusega juba käiku läinud!? Või on siin peidus hoopis midagi muud?

Miks ma seda küsin - märtsi algul lugesime igast lehest ja kuulsime-nägime igalt kanalilt, et Viljandisse tuleb puhas gümnaasium ning et see on riigikool. Huvitav, miks Küttis sellist kooli siis ei  teinud, kui ta Viljandi maavalitsust juhtis? Kas praegu saab raha riigikassast kergemini kätte?!

Meie meediast

Jooksis läbi järjekordne teade: Tartus on kavas rajada kaks puhast gümnaasiumi, mõlemad riigi ülalpidamisel.

Linnapea fakti ei kinnitanud ega eitanud. Ta vastas telereporterile lakooniliselt: „Miski pole veel otsustatud."

Siit küsimus: kas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest on loobutud või see alles algab? Me ju ei kuule muud kui: õpilasi pole, raha pole, seda, teist ja kolmandat pole. Ja äkki on raha küll Viljandi puhta gümnaasiumi ja Tartu kahe gümnaasiumi jaoks!? Kuhu tuleb järgmine viie-kuue paralleelklassiga „riiklik" mammutgümnaasium? Pärnusse, Haapsallu, Rakverre? Kas olete mõelnud, kui igav on anda minu põhiainet - ajalugu - näiteks viiele X klassile??? Aga puhtas gümnaasiumis saan ma ju koormuse täis, kui annan tunde Lukase-Küttise kombinaatkoolis X A-s, X B-s, X C-s, X D-s, X E-s ja X G-s!?

Keskerakond oli

algselt selliste mammutkoolide vastu. Pealegi pole Lukase-Küttise reformis midagi uut. See kõik toimus meil juba läinud sajandi 60-70ndatel aastatel. Ka valikained olid olemas: kes sai kalandustehnoloogi paberid, kes mehhanisaatori tunnistuse, kes puusepa või pagari ametijärgu...

Mäletate, kuis kadusid maakoolid ja kuis nad iseseisvumise algul taas sündisid? Nüüd on Lukas tõsiselt meie maakoolide likvideerimise käsile võtnud. Kas minul sobib teile siin selgitada, mida selline ettevõtmine Eesti maaelule tähendab?

Keskerakond ei saa opositsioonis Lukase kõiki ettevõtmisi peatada ega tema tuhinat vähendada. Meie valik erineb kardinaalselt Lukase valikust. Meie taotlus on väiksemad koolid, väiksemad klassid. Nii ei kao elu meie küladest, meie väikelinnadest, nii ei anna me surmavat lööki vene koolidele, vaid ootame nende sulandumist haridusruumi valutumalt, loomulikumalt.

See kõik on võimalik, kui lakkame võrdlemast meie hariduselu Soome või Norraga. Miks võrrelda võrreldamatut? Siis peaksime meiegi oma eelarvest 8% haridusele kulutama. Kulutame, ja hakkame siis võrdlema! Kas Keskerakond soovib hariduskulutusi kohe 3% tõsta? Milleks kohe 3%? Tõstame alguses kasvõi 0,3% üksnes pedagoogilise kaadri ettevalmistamiseks ülikoolides, järgmisel aastal 0,3%  õpetajate palkadeks jne. Nii saabki ajapikku 5 protsendist 6, ja mõne aasta pärast 7.

Opositsioonis

saab Keskerakond üksnes pidurdada mammutkoolide kiiret tekkimist. Kuid mida me kindlasti saame, ja peamegi tegema - peame mõjutama ühiskondlikku arvamust. Peame kordama üht ja sama: me ei tohi hävitada nn eliitkoole, vaid peame eliitkoole juurde looma, et neid oleks peale kesklinna veel Lasnamäel, Mustamäel ja mujalgi.

 Selleks on vaja õpetajate pealekasvu. Tuleb reformida mitte põhi- ja keskkoole, vaid hoopis ülikoole. Esmalt tuleb koolitada tarku ja laia silmaringiga pedagooge.

On ülimalt tähtis, et targad ja andekad pedagoogid satuksid mitte ainult kooli, vaid ka ministeeriumisse.

Üks tähtis asi veel - ministeerium koligu pealinna tagasi!Miks? Üheski Tallinnas resideerivas ministeeriumis  pole viimase 10 aasta vältel nii palju rumalusi välja mõeldud, kui Haridus- ja Teadusministeeriumis, mis resideerib Tartus. Kas ei tule see sellest, et pealinnas torkab rumalus kiiremini silma?

Lõpetan

ettekande ühe Keskerakonnast väga kaugel seisva gümnaasiumidirektori sõnadega: „Milleks küll maailma üht paremini toimivat süsteemi nii kergekäeliselt muuta?"

Selle lause autor juhib pikki aastaid Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja ütles seda umbes pool aastat tagasi Õpetajate Lehes.

[fotoallkiri]  

TANDEM: Eesti hariduse devalveerumist püüavad koos õpetajatega takistada keskpoliitikud Mailis Reps ja Edgar Savisaar.

-o-

Jaga |