Otsigem poliitikus inimest

Ants Metsla,      26. aprill 2006


Herbert Vainu kutsub eestlasi üles omandama emotsionaalset intelligentsust (tundetarkust), olema maailmaparandajad (Kn 5. aprill). Tore, kuid raske teostada. Justkui tunded ja tarkus oleksid õpitavad! Pigem on tunded ja tarkus jumalaannid, ja õnnelik on see inimene, kelle peakatte all need inimomadused kokku saavad.
Paraku satuvad tundetargad inimesed harva inimeste elu suunavatele aladele, poliitikasse hoopis harva. Nad võivad rakenduda hea- või loometegevuses, varemalt ka kojanarridena, kuid sageli jäävad ka elurataste vahele.
Vaadake meie parempoolseid poliitikuid – nad räägivad demokraatiast, see on nende jutu algus ja aamen, sõjaratsu ja relv, ka asine tööriist võimu ja raha juurde pääsemiseks. Hiljutisel telefoorumil, mille teemaks presidendivalimised, tehti sõu, kus parteiliidrid valisid endile riigipead. Vaatajat-kuulajat lausa füüsiliselt peedistavana mõjus respublikaanide juhi tühjemast-tühi sõnavaht „demokraatlikest" ja „euroopalikest" väärtustest, „eetilisest" poliitikast jms. Justnagu polekski olnud kuritegelikku ülesostmisskandaali, mille taga oli Res Publica. Võimalik, et ta on emotsionaalselt intelligentne inimene, kuid on seda halvas võtmes. Hea ei saa ju olla see, kes teab, et valetab, aga valetab ikkagi.

Seepärast peaksime inimestelt, kelle kätte oma riigi usaldame, nõudma õiget emotsionaalset intelligentsust. Olgu igaüks meist natuke psühholoog, et õppida poliitikus ära tundma inimest. Ka igavate programmide ja ilusate sõnade tagant.

Kas mitte seepärast, et nad lihtsalt on natuke rohkem inimesed, osutubki mõni parteiliider ja meie praegune riigipea rahva hulgas populaarseks, vaatamata paremparteide, „arvamusliiderluse" ja „kvaliteetajakirjanduse" turmtulele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)