Igaühel oma mure

Leonhard Õunapuu,      13. märts 2002


Juba järgmisel aastal võib Eestis osutuda populaarseimaks käibeväljendiks nimetus Rahuvalvepataljon.
Oo kuidas sõna pataljon kirgastab aastais meeste hinge! Ise olin esimesi NKVD Hävituspataljoni astujaid. Mõni päev peale sõja puhkemist nühkisin määrdest puhtaks Vabadussõja aegset vintpüssi. Minna saksa lanmgevarjureid ja diversante püüdma, see oli põnevaks tehtud ülesanne. Sel puhul surus presidendi taoline mees Johannes Vares-Barbarus mu kätt. Aga ei mina ega mu ülimalt vaimustunud kaaslased ettekuulutatud toredusi näinud. Poisste elu lõpetas mõni päev hiljem Häädemeeste liivaküngastel saksa automaatrelvade tuli ilme, et nad oleks ühegi paugu lasknud. Neist "õnnelikumad" osalesid külade mahapõletamisel, tapsid sakslaste ootamises süüdistatud vanakesi ja metsas heinateol olijaid kui bandiitide abistajaid. Minusugust deserteerunut polnud kellelgi suures tapmisste tuhinas mahti otsida. Kuna võitlejad lähetati operatsioonile mööda seda tänavat, kus elasin, siis nägin kuidas kolmekümne mehega teele saadetud autod tulid tagasi 4-6 mehega. Mehe surmateate saanud naised nutsid samas, nägu möödujate eest varjates. Häbenesid!

Täna tegutsetakse Afganistanis sama stsenaariumi järgi. Mu ülemus töötas autojuhina viimase minutini ja nägi pealt inimeste piinamisi ja nendelt kehaosade lõikamisi. Tundes oma sõiguki jäikust, sõitis ta otsa sõjaväe veokile. Hetkega üle kümne laiba! Ta ise pages lähedal olevate sakslaste juurde.
Pool aastat hiljem astusin Saksa Politzeibatailloni. Vale nime all! Nii pole ma ilma jäänud ühegi Kadrioru lossis resideerunud suuruse käepigistusest. Algaja historiograafi jaoks tubli saavutus! Uurides amnesteeritavate kommunistide (!!!) nimekirja näis ülemvõimurit Karl Litzmanni hämmastavat eestlaste liigikaaslaste hävitamise kihk. Lossiuksed olid neil päevil valla, ei ühtki tikksirget relvastatud valvurit! Kindralkomissari tütar oli eestikeele õppimises hästi edasi jõudnud. Seekord deserteerusin Leningradi piirkonna venelaste ja ingerlaste hävitamise matkale asumisel. Miks küll selles osalenud ei maini paguluses ilmunud memuaarides sõnagagi massiliste mahalaskmiste ja poomiste läbiviimisest?

ÜRO ja NATO rahuvalve pataljonidesse ma eakuse tõttu ilmselt ei kõlba. Võib-olla hiljem, kui kitsas käes võetakse vastu, nagu seda venelased ja sakslased tegid. Ent suurte (Saksamaa, NLiit) poolt väikestelt abi nõutamine pole iialgi head ennustanud!
Minu jaoks muudab olukorra (ka inspektori ameti pidamise) lootusetuks see, et omal ajal näiteks vereporiste saabastega ringi kõndides hoiduti sinust eemale aga peale Teist Maailmasõda peetud sada viiskümmend sõda on muutnud inimesed surmapõlgmatuiks ja jõnglased ning naisedki oskavad relva käsitseda ega jäta kasutamata võimalust võõras hävitada. Võtab Afganistani minemise isu sootuks ära. Aga noh, küllap neidised, kellede suust ka kulunud loosungid kostuvad inglihäälel, julgustavad. Meeltülendav meenutus! Seda aega meenutab Tartu noorte suudlejate skulptuur! Nii see sõtta saatmine käis… kuni tagasi tulemist enam polnud! 1949 aastal viidi ka poisse õhutanud pruudid Külmale Maale!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)