Sotsid mihklipäeva järel

Poliitajakirjandus võib peagi sattuda omatekitatud punnseisu, kust pole muidu väljapääsu kui olla, silmad maas. Veel täna näeme, kuidas poliitikaajakirjanik püüab intervjueeritavalt saada heakskiitu  seisukohtadele, mida vaevalt saab mõtteviljaks nimetada. Mõned näited sellest: „Te ju lahkute Tallinna võimuliidust?", "Ega te Savisaarega ometi ühise laua äärde istu?", „Teie  partei istub ju linnavalitsuse põlvel" jms.

Pihl leppigu Mikseriga

Täisealisele poliitikaajakirjanikule tuleb nagu negativistlikule murdeealisele seletada, et koalitsioon Keskerakonnaga Tallinnas pole  võrreldav sotsiaaldemokraatide mitmeteistaastase osalemisega parempoolsetes valitsustes loosungi all "Parempoolsusel pole alternatiivi!!", mille avalik omaksvõtt oli Sotsiaaldemokraatliku Partei (SDP) põhimõtete avalik reetmine! Kummalisel kombel sai selline tegevus kõik need aastad Eesti poliitajakirjanikelt üksmeelse heakskiidu!

Miks peaks tagasi tõmbuma Tallinna valitsemisest ajal kui kõik sotsiaaldemokraatlikud väärtused on tõusmas oma kohale. Amatöörpoliitikulegi on teada faktid, et SDP-l on Keskerakonnaga suurem ühisosa kui Isamaaliidu või Reformierakonnaga. Miks just poliitajakirjanikud seda ei märka?

Kui sotside endise liidri Jüri Pihli energia kulus emotsioonide sasipuntras kudrutavate nende parteikaaslaste lahutamisele, kellel oli jäätunud teadmine, kellega võib mängida ja kelle süles uinuda. Kui kadus KaPo-hirm, hakkas end mugavalt sisse seadnud pahempoolitsetavatele parempoolsetele (või oli see otse vastupidi?) sotsidele tunduma püüd sotsiaaldemokraatia ideid erakonnas juurutada käteväänamisena, ning lõhe oligi käes.

SDP-ideede elustamine võis vanade kändude asendit ainult kahjustada, sest  parempoolsed sotsid on  ideoloogiline sõnasalat. Uut juhti oli vaja, et oma positsioone säilitada. Sven Mikser uue juhina tundus igati mõistliku valikuna - noor ja seega arvatavasti painutatav, analüütilise mõtlemisvõimega mees, kes on Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele selja pööranud.

Kännud unustasid, et Mikser oli eesmärgiks kuulutanud juhtkonna noorendamise. Küll mitte päevapoliitikast lähtuvalt, ent seda enam ideoloogiliselt. Erakonna sisepoliitika ei lähtu korruptiivsest tänulikkusest, vaid selgest ideest.

Olme-sotsiaaldemokraadid olid poliitikas tähed ainult seetõttu, et nad oma ideid salgasid ja võimu teenisid, mistõttu neile ohtralt kiitust jagati. Kõnekaks osutusid ametiühingujuhtide liitumised nendega ja seejärel valitsuskoalitsiooni parlamendipingil maabumised.

Sotsid õigel teel

Mõtteloid  poliitiline ajakirjandus alahindas kogenud Edgar Savisaart oskuses võimekaid inimesi, nagu Sven Mikserit,  leida ja ära tunda. Monohuvist Savisaare sammude jälitamise vastu tulnuks ka jälgida tähelepanuvääriva Mikseri arengut poliitikas ja poliitikuks.

Mikseril ja Pihlil on sotsiaaldemokraatlike ideedega palju rohkem ühist kui  Eiki Nestoril,  Marju Lauristinil, Katrin Saksal või Ivari Padaril.  Pihli kestev solvumine kinnitaks tõde, et täitevvõimu esindajast poliitikuks kasvamine ei ole lihtne. Rasked kivid SDE teelt jõudis Pihl tõugata. Soovin talle uue juhiga leppimist, mitte kokkuleplust.

Poliitikaajakirjanikud on end ajanud olukorda, et ainuüksi riigivastase astmelise tulumaksu või Keskerakonnaga ühisosa meenutamisel tuleb Mikseri sotsiaaldemokraadid risti naelutada ja põlastusväärseteks heidikuteks kuulutada!

Ajaleheomanike  tagatubades käib  aga nuputamine, kuidas mõistetele poliitikaajakirjaniku au ja südametunnistus anda usutav tõlgendus.

Kohane on meenutada 24. oktoobri Raadio 2 otse-eetrit, kus saate „Olukorrast riigis" saatejuht Kalle Muuli rääkis oma tunnetest, sest aastatega truualamlikult levitatud vaenuõhkkonna tõttu ei suuda ta enam eraldada sallimatusluulu tegelikkusest ja teenritööd teenistuskohustustest. Savisaare vihkamine on üle kasvanud vihaks rahva vastu. „...kui Edgar Savisaar päise päeva ajal kalmistul lapselaipu vägistaks ja ETV seda otse-eetris näitaks, et siis rahvas ütleks, et ajakirjandus valetab," ütles ta. Ajakirjanik Muuli avaldab luulu. Muuli pole see isik, kes rahva hinnangut „ajakirjandus valetab"  ümber suudaks lükata,  küll aga näitlikustab poliitikaajakirjanduse pankrotti.

Meedia hakkab sisemiselt puhastuma

Usun Eesti poliitilise maastiku piiritlemist lähiaastatel ja poliitilise kultuuri hüppelist arengut.  Omavaheline kõnelemine saab  Eesti poliitikuid siduvaks lõngaks. Erakondade koostöö muutub üha tavapärasemaks.

„Kuidas te suudate  istuda Keskerakonnaga ühe laua taha?" imestab harimatu  poliitikaajakirjanik veel täna. Aga, mida sa teed, kui ei lubata meelde jätta, et astmeline tulumaks pole  Keskerakonna alatu väljamõeldis, vaid sotsiaaldemokraatia eluvõimeline idee.

Ennustan, et juhtub veelgi kummalisemat -  mõttelaisal ja pahatahtlikul  poliitikaajakirjandusel  seisab ees enesepuhastus ning verelaskmine. Ja omakeedetud supi  helpimine.

ARVO HAUG

Juhtmõte: Kännud unustasid, et Mikser oli eesmärgiks kuulutanud juhtkonna noorendamise. Küll mitte päevapoliitikast lähtuvalt, ent seda enam ideoloogiliselt. Poliitika ei lähtu tänulikkusest, vaid ideest.

Jaga |