Peab olema julgust ausalt rääkida

 Ma olen uus inimene Keskerakonnas. Uue inimesena näen ma vahest selgemini tervikpilti. See, mis Eesti suurima erakonnaga toimub, on murettekitav.

 Põlvkondade vahetus on loomulik asi. Samal ajal pole põlvkonnavahetusel iga hinna eest mingit õigustust. Täna on asjakohane küsida: kas võimuvahetus on õigustatud ja mida see endaga tegelikult kaasa toob?

Esiteks, kas liidrivahetus muudab meid parketikõlbulikuks, s.t kas mõnedele neist, kes lubavad erakonna riigis võimule viia, ikka antakse ministriportfell näpu otsa?

Teiseks, kas me suudame säilitada võimu oma põlises kantsis - Tallinnas?

Kolmandaks, kas suudame tagada ka erakonna ühtsuse?

Erinevalt meie tulipeadest kahtlen ma selles. Ma arvan, et tulipead petavad meid.

Kuigi Keskerakonda toetab iga neljas valija, pole ta rivaalide hinnangul ometi parketikõlbulik.

Mäletate, kuidas 2003. aasta valimiste järgsel päeval Tallinna toonasel abilinnapeal Vladimir Panovil telekaamerate ees käed raudu pandi. Sel päeval oli eesmärgiks presidenti ehmatada, et ta valimised võitnud Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest peaministrit ei teeks. Arvestus töötas. See, et Panov aastaid hiljem õige mehena kohtuveskitest väljus, polnud oluline. Nagu ka see, kas jõustruktuurid oma tegevusega rahva tahet muutsid.

 Sestpeale on Reformierakond suutnud valimiste hetkeks meist korraks ette rebida, saanud parlamendis paar-kolm lisakohta ja rahumeeli järgmised neli aastat valitseda.

 Mäletate viimaseid valimisi, kui peaminister Rõivas võimu kuritarvitades NATO lennukite taustal kaamerasse jalutas?

 Trumm, mida on taotud, on ikka üks ja seesama olnud: Savisaare ajud on Kremlis ja ta tahab meid Venemaale maha müüa. Ning -- oh õudust! -- meil on leping vanakuradi endaga, naaberriigi võimuparteiga; olenemata sellest, kas seda ka reaalselt kasutatud on.

 Poliitilist retoorikat kuulates võib jääda mulje, et sõda algab kohe. Ainus võimalus selle vältimiseks on rohkem raha sõjaaltarile tuua ja võõrvägesid kohale meelitada. Ma ei ole kindel, et sellest piisab. Me võime kasvõi poole eelarvest mängu panna , aga kui suur naaber soovib, pole ka sellest kasu.

Hullud asjad juhtuvad siis, kui ei räägita. Me oleme viimasel ajal väga vähe rääkinud.

Üks huvitav tähelepanek: kui senimaani on Reformierakond ja tema ustavad liitlased Savisaarega hirmutanud, siis täna kasutavad sama kaarti Savisaare enda kasvandikud, need kes tema kaitsva selja taga on sirgunud.

 Üks näide - Savisaar olla Tallinna arendades piirkonnad unarusse jätnud.

Tartumaa piirkonna juhina ei mõista ma seda.

Meil Tartumaal elu käib, inimesed räägivad omavahel. Arutame poliitika üle, kogume allkirju, teeme telgikampaaniaid, korraldame piduõhtuid ning ühiseid väljasõite. Meil Tartumaal ei tule erakonna liikmed meelde vaid korra aastas, enne järjekordset valimiskonverentsi.

Ja ka rahaga pole nii kitsas. Riigikogu liikme sissetulek võimaldab piirkonda kõvasti aidata ja mina olen seda teinud. Küsimus on pigem selles, kas tegelikult tahetakse midagi teha või poetakse väite taha, et Tallinn on meid unustanud.

Head kolleegid, kes te samamoodi piirkondi juhite: palju teie olete reaalselt oma piirkonda panustanud: nii aega ja energiat kui ka raha?

Paljud, kes täna muutusi nõuavad, võiks endalt küsida: miks te pole kõike seda, mida lubate, seni teinud? Te olete aastaid erakonna juhatuses istunud, mõni teist isegi erakonna aseesimehe paguneid kandnud.

Ütlete, teil ei ole lastud tegutseda? Kui aga nii, siis tunnistate, et olete „mömmid" olnud.

Minu kogemus ütleb, et see, kes pole seni midagi teinud, ei hakka ka tulevikus midagi tegema.

Kuid vaatame korraks suurt pilti: kuhu me oleme Reformierakonna juhtimisel tänaseks jõudnud?

Tuleva aasta riigieelarvest selgub, et 82 000 meie inimest elab absoluutses ja 290 000 suhtelises vaesuses. Tuleval aastal väheneb absoluutses vaesuses elavate inimeste arv 82, suhtelises vaesuses elavate arv aga 930 võrra. Samas tempos jätkates kulub vaesuse kaotamiseks tuhat aastat.

Eesti inimesed ootavad senisest õiglasemat poliitikat, palju sotsiaalsemat, palju hoolivamat. Eesti inimesed ootavad hoolivat suhtumist neisse, kelle kodu on pealinnast kaugel, poliitikat, mis ei sunni neid tasuva töö leidmisel kodumaa tolmu jalgelt pühkima.

Me vajame muutusi kodakondsuspoliitikas.

Rahvas peab saama õiguse ise endale president valida.

Põhiseaduse üks tegijatest Hando Runnel on öelnud, et kui poliitikud ei anna rahvale võimalust endale ise presidenti valida, kastreerivad nad sellega oma rahva. Tänaseks on nad seda juba tosin korda teinud.

Eesti inimesed ootavad julgust senisest teistmoodi teha, ootavad restarti.

Me peame palju rohkem kodutööd tegema. Volikogu komisjonid peaksid olema tõelised mõttekojad, kus küpsevad ideed ja vormuvad konkreetsed plaanid.

Meie Riigikogu-esindus ja piirkonnad peaksid palju aktiivsemad olema.

Jüri Ratas kirjutab, et Keskerakonnas ei ole „omasid“ ja „võõraid“. Kahjuks Jüri hämab. Viimase aastaga on erakonda liiga palju lõhestatud. Võitlus on käinud, piltlikult öeldes, iga ruutmeetri maa pärast, eesmärgiks „oma“ inimeste paigutamine piirkondade juhtideks. Seda pole tehtud niisama -- piirkonna esimeestel on otsustav sõna öelda, kellest saab kongressi delegaat, kes esitatakse piirkonna poolt erakonna esimehe ja juhatuseliikme kandidaadiks.

"Valed" inimesed, „võõrad“, lükatakse julmalt üle parda.

 Paar näidet. Tartu piirkond jättis delegaadimandaadist ilma hiljutise peasekretäri Oudekki Loone, Võrumaa aga kirikuõpetaja Jüri Pallo. Ja seda vaatamata sellele, et kumbki on piirkonna juhatuse liige. Nende ainus patt on selles, et nad on „võõrad“.

Kinnitan teile - Keskerakond suudab Eesti ummikust välja tuua. Aga ainult siis, kui me suudame ühise jõuna tegutseda. Ainult siis!

PEETER ERNITS,

Riigikogu liige, Keskerakonna Tartumaa piirkonna esimees

Jaga |