Paneelmajad peavad kestma veel mitu inimpõlve!

HEIDO VITSUR,      18. september 2002




Viis aastat tagasi ilmus Eesti elamupoliitika taevasse väga lühikeseks ajaks esimene pääsuke, aga kahjuks kadus ta sealt koos paastueelarvega sama kiirelt, nagu oli ilmunudki. Need olid need Mart Siimanni valitsuse 100 miljonit eelarve krooni, mis Mart Laari võimule tulekuga jäidki elamuehitusel saamata

Lasnamäe, Mustamäe ja teised sarnased linnaosad üle Eesti on oma sünnist alates tekitanud inimestes vastakaid tundeid ja põhjustanud erinevaid väljaütlemisi. Tõsi, tihti on need väljaütlemised, eriti aga tehtuna nende poolt, kes ise elust magala piirkondades midagi ei tea, olnud enamalt jaolt negatiivsed. Negatiivsed sinnamaani välja, et nii mõnigi tüseda rahakotiga poliitik on leidnud, et paneelmajadele ei tasu raha kulutada; et olekski parem, kui näiteks Lasnamäe ja teised samasugused linnaosad võimalikult kiiresti ära laguneks ja kaardilt ära kaoks.

Paneelmajad koduks kolmandikule

Kuid vaatamata paljude negatiivsest suhtumisest, on paneelelamud olnud juba mitu aastakümmet koduks rohkem kui kolmandikule eestlastest ja on täiesti selge, et praegune Mustamäe, Lasnamäe, Õismäe ja Tallinn ning Annelinn ja Tartu jne., saavad olema veel kaua lahutamatult seotud ning et paneelmajades kasvab üles veel mitu põlvkonda tallinlasi, tartlasi, pärnakaid… Kasvab üles sellepärast, sest neil ei oleks kuskil mujal võimalik endale kodu leida ja et neil ei olekski selleks paremaid valikuid.
Viimasena väidetu vastu võib ju ka vaielda, kuid tegelikult selle väite õigsus niisama selge ja kindel, kui näiteks selline tõsiasi, et suvele järgneb sügis ja sügisele omakorda talv. Sellise järelduseni jõudmine või öeldu paikapidavuse kontrollimine ei ole kuigi raske. On vaja teada üksnes vajaliku elamispinna suurust ja ühe ruutmeetri elamispinna maksumust.
Eestis on praegu ümmarguselt 600 tuhat korterit ja pereelamut ning kui eeldada, et iga maja peab vastu keskeltläbi sada aastat, peaksime me ainuüksi oma praeguste elamistingimuste säilitamiseks ehitama aastas kuus tuhat uut korterit. Sellest aga järeldub, et kui me näiteks tahaksime ka oma kõige suuremast uuema elamispinna osast, see on paneelelamutest enne saja aasta möödumist loobuda, tuleks meil igal aastal ehitada uut elamispinda kaheksale või kümnele tuhandele perekonnale ja nii kuus-seitsekümmend aastat ühtejärge.

Kiretu statistika tunnistab

Seda, et me oleme viimase kümnekonna aasta jooksul seni aastas hakkama saanud üksnes kuue-seitsmesaja korteri või pereelamu ehitamisega. Ja mida seal imestadagi, kui ühe ruutmeetri uusehituse hinnaks on minimaalselt 10 tuhat krooni, samal ajal kui keskmise palgasaaja töötasu (mitte ära segada keskmise palgaga, mis on sootuks teine asi, kuivõrd selle arvutamisel lähevad arvesse ka nende palgad, kes teenivad kuus kakskümmend või sada tuhat) jääb kuskile kolme - kolme poole tuhande, Tallinnas heal juhul aga nelja ja poole tuhande krooni kanti.
On pikemata selge, et on kõvasti tegemist, kui sellise keskmise sissetuleku juures suudetakse toime tulla olemasoleva elamispinna säilitamisega ja massilisest uusehitusest me ei saa veel niipeagi rääkida.
Aga kui elamuehituse tempo paari lähema aastakümne jooksul suureneks kõigele vaatamata kümnekordseks, mida on loomulikult üpris raske uskuda, oleks meil "mägesid", ikkagi ligemale sadat aastat vaja.
Paraku aga kipuvad siin ilmas kõik asjad lagunema. Nii ka paneelmajad. Ma ei tea, kas omal ajal kortereid erastades riik tõepoolest lootis, et ta saab sel moel elamuprobleemidega tegelemisest lõplikult vabaks või mitte, aga elu on möödunud aastate jooksul enam kui üks kord näidanud, et ei riigi ega ka linna vastutus ei kao siin mitte kuhugi.

Riigi majad igas riigis

Arenenud maailmas ei olegi praktiliselt selliseid maid, kus elamufondi oleks rajatud ilma riigi aktiivse toeta. Erandiks ei saa siin olla ka Eesti. Kui me ei taha, et mõne eeloleva aastakümne jooksul ei läheks meil kaduma elamispinda mahus, mille taastamismaksumus on tänaste hindade juures vähemalt 150 miljardit krooni, peavad riik ja linnad hakkama senisest hoopis erinevalt mõistma endale põhiseadusega pandud ülesandeid. Eelkõige aga tuleb aru saada sellest, et ei piisa, kui öelda, et elamispinna ehitamise ja säilimise eest vastutavad omanikud, sest sellest jääb päris kindlasti väheseks. Asi on ju lõppkokkuvõttes selles, et inimene võib endale lubada luksust mitte mõelda sellele, mis juhtub tuleval aastal, või siis kümne aasta pärast ja teda ei saa süüdistada üldsegi selles, et teda ei huvita see, mis võib juhtuda saja aasta pärast, kui riigil sellist õigust ei ole.
Selleks, et Eestit ei tabaks mõne aastakümne pärast vältimatult katastroofi mõõtmeid omandav elamispinna kriis, on vaja lähemate aastakümnete jooksul investeerida paneelmajadesse mitmeid miljardeid kroone. Eeskätt selleks, et kaitsta majade kandekonstruktsioone vee eest. Seega katustesse ja vee ärajuhtimissüsteemidesse. Arvestades aga paneelmajade meile vajalikku eelolevat kasutusaega, tuleks samaaegselt mõelda ka energiasäästule, see on akende vahetamisele ja otsaseinte soojustamisele.

Aga mõtlemisest on vähe

Sest kuigi olemasolevate majade renoveerimine on ümmarguselt kümme korda odavam kui samas mahus uute ehitamine, ei ole needki kulutused veel kaua aega väga paljudele jõukohased, mistõttu muutub riigi tugi ja organiseeriv alge mistahes suuremahulisema renoveerimisprogrammi käivitamiseks hädavajalikuks.
Viis aastat tagasi ilmus Eesti elamupoliitika taevasse väga lühikeseks ajaks esimene pääsuke, aga kahjuks kadus ta sealt koos paastueelarvega sama kiirelt, nagu oli ilmunudki. Need olid need 100 miljonit eelarve krooni, mis jäidki elamuehituseks tulemata.
Sellel kevadel on aga pikki aastaid valitsenud vaikus lõppenud ja jällegi on hakatud rääkima elamute ehitamise ja renoveerimise toetamisest riigi poolt ja selleks eelarvest raha eraldamisest, kusjuures esimesed miljonid on juba kohal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)