Riigikohtu otsused näitavad õigusriigi tugevust

Esiteks tehti otsus ärimees Vjatšeslav Leedo kasuks ja anonüümsete solvavate kommentaaride kahjuks. Teiseks rahuldati Keskerakonna kaebus seoses valesti loetud häältega. Kolmandaks tunnistati tühiseks õiguskantsleri taotlus keelata Tallinnal läbi viia haldusreformi ning korraldada linnaaparaadi juhtimine apoliitilisemaks ja säästlikumaks.

Küsimus pole ühelgi juhul üksikasjades, vaid põhimõttes.

Leedo-Delfi kohtuasjas pole tähtis mitte Vjatšeslav Leedo isik või see, millise internetiportaaliga on tegemist. Oluline on põhimõte, et meedia vastutab selle eest, mis meedias ilmub.

Pole mõtet pugeda vabanduse taha: “Kui meil ei saa anonüümselt sõimata, siis sõimatakse kusagil mujal.” Sõimatagu siis mujal. Mina oma majas vastutan oma külaliste eest. Vastuvõttev riik vastutab riiklike külaliste turvalisuse ja puutumatuse eest ning meedia vastutab nende inimeste ees, kelle tegemisi ta kajastab.

Häälte lugemist puudutavas kohtuasjas ei ole tähtis, kas valesti loetud hääli loeti Keskerakonna, Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide, IRL-i või mõne muu erakonna kasuks või kahjuks. Oluline on põhimõte, et hääli tuleb lugeda vastavalt seadusele, ausalt, erapooletult.

Edasi tuleb mõelda järelduste tegemisele. Olen targu hoidunud seda teemat kommenteerimast seoses ilmselge huvide konfliktiga. Kui mandaatide saatus polnud veel selge, oli küsimus inimlikult selles, kas Euroopa Parlamenti läheb Ratas või Padar. Täna seda küsimust enam üleval ei ole – on selge, et mandaatide jaotus ei muutu.

Kandidaadi ja kodanikuna ootan ma valimiskomisjonilt vaid üht – valimiste ladusat korraldust. Ma ei taha, et valimiskomisjon keskenduks kõrvalistele asjadele. Õpetaks erakondadele ja kandidaatidele poliitilise kultuuri põhireegleid, esineks meedias arvamusliidrina ühiskondlikes küsimustes. Seda kõike võib ka, kuid oma töö peab esmalt olema tehtud.

Valimiskomisjon pani oma vigadega iga kandideeriva inimese äärmiselt kehva olukorda. Peteti nii hääletanuid kui ka neid, kelle kandidatuur oli valimistel üles seatud. Valimiskomisjonil pole oma töös sellist eksimisruumi, millise Eesti valimiskomisjon on endale võtnud. Kohtu otsus määratleb selle rangusastme, millega valimiskomisjoni esimehel – jäägu selleks siis Sibul või tulgu uus – tuleb arvestada. Sadade inimeste tahteavalduse ebatäpne lugemine on lubamatu.

Riigikohtu kõige viimane avalikkuse tähelepanu pälvinud otsus puudutas Tallinna haldusreformi ümber puhkenud poleemikat. Ei ole tähtis, kas Riigikohtu linnaosi puudutavat otsust lugev inimene on linnaosade säilitamise või kaotamise poolt. Oluline on, et Riigikohus andis selge hinnangu, et see konkreetne küsimus on omavalitsuse enda otsustada – ehk siis nende inimeste otsustada, kes selles omavalitsuses elavad.

Riigikohus andis selgelt märku, et ühe omavalitsuse siseasjadesse ei saa sekkuda Riigikogus seadustega mängides või õiguskantslerina Toompealt all-linna ukaase saates.

Need kolm kohtulahendit on tunnistuseks, et Eesti kui õigusriik püsib populistliku riigivalitsuse, paljude poliitilise värvinguga riigiametnike ning majandusraskuste kiuste. Et meie põhiseadus püsib ja on endiselt kõige olulisem õigusakt, millest juhinduda.

Keerulised ajad sünnitavad keerulisi küsimusi. Eesti seisab täna silmitsi mitme eksistentsiaalse küsimusega majanduse valdkonnas. Peame ümber hindama paljud senised valikud. Isegi parempoolsed mõistavad, et maksude tõstmisest pole pääsu!

Selle taustal on hea teada, et see raamistik, need tugivaiad, millele Eesti riik ja tema olemasolu toetuvad, on endiselt paigas.

Jaga |