Uih-aih-preili maaelukajastus Eesti Ekspressis

Eelmise aasta lõpul võisime taas näha ühte alati taastulevat teemat: ajakirjandus oli põllumajandusettevõtja kallal, kes väidetavalt oli kellelegi võlgu jäänud või ei turustanud oma kaupa õigel viisil. Eesti Ekspressi artikliseeria Martin Repinski Konju kitsefarmi kohta tõi välja isikuid, kellele farmi peremees võlgu on. Nood ütlesid ju ise ka, et väikesed võlad põllumajanduses ikka tekivad, sest see on hooajaliselt lõigendatud töö, mis sõltub väga paljudest teguritest.

Videod Konju farmi kohta ei jäta kahtlust, et tegu on päikeselise lapsepõlvemaaga, mille järele linnalapsed nii igatsevad. Oleme näinud pisikest valges kleidis linnatüdrukut kitseaia juures. Nii kitsetalled kui ka tema on tähelepanelikud: nad tahaksid tegelikult läheneda ja vastastikku puudutada. Ja nii astuvadki nad ligi, talle pea toetumas õrnalt tüdruku kätele. Seal on ka teisi loomi, on heina, sinitaevast ja päikest. Kõige selle keskel naeratav peremees, kes jagab lahkelt õpetussõnu looduse kohta, kass õlal istumas. Kassid, talled, veised... Julgen väita, et kui mul oleks olnud selline lapsepõlvemaa, olnuksid minugi eluaastad palju õnnelikumad.

Vergiliuse “Ekloogidest” saadik tähendab kitsekasvatus idülli. Ärgem unustagem ka Kristian Jaak Petersoni, kes kirjutas üles karjalaste juttusid ja pani oma karjaseidüllidesse kaks paari: Jaagu ja Oti ning Eltse ja Tiiu. Paljudes idüllides, näiteks Karlis Elverfeltsi “Pärtlis ja Maias” (1804), “Eltse ja Tiiu” läti versioonis, järgnevad karjalapsed just samadele loomadele, keda peab Martin Repinski. Ja seal seletatakse: olgu vihmasadu ja kurbus, olgugi et tuleb istuda tamme all – peaasi, et ei tule hunti.

Eesti Ekspressi kaks Repinski-teemalist artiklit näitavad ajakirjanikku kui paadunud linnalast, kes ei saa hästi aru talupidamise mõttest. Kes pole kunagi käinud talutöödel, pole aidanud lüpsipinki parandada või lipanud kusagilt leitud rauatükiga sovhoosi treiali juurde.

Vaadelgem esimese Repinski-artikli (23. november 2016) lõpuosa algust: “Poolsada kitse lõdisevad vettivate heinakuhjade juures.” See tuletab juba meelde Juhan Smuuli kurikuulsat Kohviveskit, kes satub tallu ja küsib kitsede kohta: “Proua, miks teie kitsed nii head välja näevad? Põsed on nii punased, kitsed pole kasvatatud! Loomad elutoas, ptüi, õudne!”

Muidugi tahab Eesti Ekspressi artikli autor öelda, et Martin Repinski on süüdi, et kits laseb just vettinud heinakuhja juures leiba luusse. Kui samas farmis näiteks siga jooks porilombist, kuidas siis ajakirjanik kirjutaks? “Pani antisanitaarses olukorras kärsa likku”? Farmi peremehel oli selle asjaolu kohta, miks kits vettinud heinakuhja kõrval pikutab, oma arvamus: “Kui laudauksed lahti jätta, siis lähevad kitsed maailma avastama, sest nad tahavad kontrollida, mis on ümbruses.” Esimest korda maale sattuv linnalaps imestab ikka, miks hobune konutab sügistuules (tal on külm) või miks viitsib hani inimest taga ajada (sisistada on ebaesteetiline). Aga maal ei ole esteetikaga midagi teha: Kui kliima pöördub, pole enam suvist idülli valges kleidis plikatirtsuga. Siis on loomadel valida: kas vabadus ja suhteliselt lühiajaline külm või voli olla laudas edasi ka sel ajal, kui seda tuulutatakse.

18. jaanuaril 2017 jätkas Eesti Ekspress oma Repinski-saagat. Seekord leidub tõeline pärl juba artikli alguses: “Kaks meest askeldavad nahata, pea alaspidi rippuva veisekere kallal.” Selles pildikeses kujutab autor justkui ebaõiglust: kaks isikut, pealegi veel meest, askeldavad ühe abitu kallal, kel pole nahka ja kellelt on võetud tagatipuks ka kindel jalgealune. Aga selline on elu! Looma elu lõpeb tema surmaga, kõige eest tuleb maksta. Meie kõik tahaksime maailma, kus ei oleks surma ja kus kotletid külmkapist lihtsalt taldrikule marsiksid. Selliseid nagu Eesti Ekspressi jutukirjutaja, nimetati sada aastat tagasi uih-aih-preilikesteks. Niisugune ajakirjanik sõidutatakse linnast maale, kus ta uurib loodust: hein tilgutab kitsele pähe, punane loom on üles tõmmatud... Ta istub tagasi sooja autosse ja sõidab ära, toksib oma muljetuse kompuutrisse. Maainimene jääb aga oma külla edasi, oma elajate kõrvale, olles silmitsi igapäevaste raskustega.

Zoosemiootikas on mõiste “looduslik maksumus”. Inimene toidab veist terve elu ja veis maksab selle eest surmaga. Palju saavutav inimene maksab hüvede eest oma aja ning tervisega. Kui isane liblikas ehmatab teda potentsiaalselt ära söövat kiskjat sellega, et avab tiivad, millel on kujutatud silmi, siis riskib ta sellega, et võib ehmatada ka emast liblikat ega pruugi seega sugu jätkata. Ta maksab oma liiga tugeva identiteedisignaali eest.

Kõik maksavad kogu aeg midagi. Isegi kui saame tasuta lõunasöögi, maksab kusagil keegi selle eest. Kes elab sellise teadmisega, saab ka maaeluga enam sõbraks.

[esiletõste]

Meie kõik tahaksime maailma, kus ei oleks surma ja kus kotletid külmkapist lihtsalt taldrikule marsiksid.

[fotoallkiri]

LINNAPIIGAST MAAELU KAJASTAJA: Eelmise aasta uuriva ajakirjanduse auhinna ehk Bonnieri preemia võitis Eesti Ekspressi ajakirjanik Marian Männi. Ta pälvis preemia mullu 23. novembril ilmunud looga "Säh sulle eestimaist: Repinski kitsejuust tuleb Hollandist" ja 30. novembril ilmunud looga "Repinski kümme suurt ja väikest valet“.

AARNE RUBEN, kirjanik

Jaga |