Nädala juubilar INDREK HIRV 60

„Iga ring Toomel venitab luule salapärast maailma suuremaks,“ selle on Indrek Hirv valinud motoks oma luulekogule „Kuradisild“ (2016).

Tema näidendi „Pauluse kiriku kellad“ (2007) peategelane helilooja Heino Eller kõneleb nii: „Aga muidu on see pala tartulik, saate aru – mitte rahvuslik või eestilik, vaid tartulik!“ Eesti Muusikapäevadel lavastas selle mononäidendi Margus Kasterpalu; Heino Ellerit kehastas Rain Simmul.

15. detsembril 1956 ilmale tulnud Indrek Hirve sünnikohaks on Kohila. Lapsepõlv ja noorusaastad möödusid aga Tartus, kus tulevane multitalent lõpetas 10. algkooli ja A. H. Tammsaare nim. I Keskkooli. Niisiis – treffnerist, kes nagu ka „Tõe ja õiguse“ Indrek, on õppinud Mauruse koolis.

„Kui mu isa oli sama vana kui mina praegu, oli ta iseloomulik naeratus kadunud: sõda, vene vangilaager ja pidev enese mahasalgamine alandavas nõukogude õhustikus olid ta poolenisti murdnud (viin oli tollal, muide, ka väga odav),“ kirjutab Indrek Hirv raamatu „Tartust Pariisi ja tagasi“ artiklis „Pikk põlvkonnasamm” oma isast maalikunstnik Louis Pavelist (1915–1977). Indreku ema on graafik Helgi Hirv (1925–1977).

Kunstnikeperes võrsunu lõpetas 1981. a Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika erialal. Kunstis on Indrek Hirvele toonud kuulsust portselanimaal. Huvi selle vastu tekkis 1977. aastal, Leningradis Lomonossovi-nimelises portselanitehases praktikal olles. Hirve portselanimaale on eksponeeritud näitustel Eestis, Jugoslaavias, Hollandis, Poolas ja Mehhikos. Graafilisi töid eksponeeris ta esmakordselt 1977. a Tartu sügisnäitusel ja noortenäitusel.

Eesti kunstiellu on Indrek Hirv end jäädvustanud ka Konrad Mäe ateljee loojana; sidemed selle ateljeega on tal tänini.

Värvide teema avaldub Indrek Hirve loomingus, milles on keskendutud Eesti ajaloole. „Kõige ilusamad värvid, need, mida nad – teadlikult või poolteadlikult – endale lipuks soovisid, olid koduvärvid, värvid kodutalu lauda tagant: kas sinine, must ja roheline või siis sinine, must ja valge,“ toonitas Indrek Hirv kõnes, mida ta pidas 2010. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi esindajana Otepääl, kus sinimustvalge lipp 1884. aastal õnnistati.

Rahvuslipu õnnistas kirikuõpetaja Rudolf Gottfried Kallas, kelle poja Rudolf Gottfried Hinno Kallase traagilisele saatusele pühendas Indrek Hirv filmistsenaariumi „Sinimustvalge needus“, mis ilmus trükis 2009 ja on illustreeritud paljude ajalooliste fotodega.

Raamatus „Tartust Pariisi ja tagasi“ on Indrek Hirvel juttu ka revolutsionäär Viktor Kingissepast ja riigimees Jaan Poskast. Muu hulgas ta toob ära Poska soovituse Kingissepale punaste poolt võimu ülevõtmisel Tallinnas 1917. aastal: „Eks käige siis vahel ooperis ka, muidu rahvas ei tea, kes parajasti võimul on.“

Luuletaja sai Indrek Hirvest 30-aastaselt. Tuntuse pälvis ta juba esikkoguga „Uneraev“. Praeguseks on luulekogusid ilmunud üle kahekümne.

Indrek Hirve on nimetatud omalaadseks nähtuseks eesti kultuuris ja Tartu juurtega maailmaränduriks: 1989–1991 elas ta Hollandis, 2005–2006 Saksamaal. Hollandis oli ta ka Raadio Vaba Euroopa Amsterdami korrespondent, keskendudes selles ametis kultuuriülevaadetele ja kommentaaridele. Ühest intervjuust selgub, et Hirv elab parajasti Soomes.

Ikka võib aga tema olemuses tabada paralleele Tartu ja maailmalinnade vahel. „Tartu kohta on öeldud, et see on meie oma väike Pariis,“ kirjutab Hirve raamatu „Tartust Pariisi ja tagasi“ eessõnas koostaja Kadri Asmer. Sama raamatu loos, kus on juttu legendaarsest arhitektist Arnold Matteusest, võrdleb Hirv Tartut Karlsruhega.

Indrek Hirv on sirutanud käe ka muusikale, täpsemalt laulule. Oma heliplaadil laulab ta populaarseid tangosid. Idee pärineb vanematelt, kes kuulasid tangosid vanadelt plaatidelt ja neid ka ise laulsid. Eestikeelseid tekste, mida Hirv ise tangodele kirjutanud, on ühes arvustuses iseloomustatud nii: ”Tekste iseloomustab Hirvele omane täpsus väljenduses, peenetundelisus, ning hillitsetud romantilisus.“ Hirve sõnul hakkasid tangod teda kummitama ja inspireerisid kirjutama näidendit „Viimane tango 1944 – Pallase lõpp”. Näidendi, mille lavastas Andres Dvinjaninov, pühendas autor oma isale Louis Pavelile. Rein Rannapi ja Indrek Hirve koostöös sündis heliteos „Hingelinnud“.

Lõppeva aasta 16. juulil sai festivali Klaaspärlimäng raames Tartus Jaani kirikus teoks kontsertvõistlus, kus osalisteks poeet Indrek Hirv ja nimekas pianist Kalle Randalu.

1993. a omistati Indrek Hirvele eesti kirjanduse aastapreemia. 2010. a pälvis ta Gustav Suitsu stipendiumi, 2011. a Valgetähe teenetemärgi IV klassi. Oma luulepreemiaga on teda tunnustanud Paistu vald.

Indrek Hirve neljast lapsest on praeguseks kõige tuntumaks saanud tütar Tui Hirv – laulja, luuletaja ja muusikakriitik.

JAAN LUKAS

Jaga |