Alar Tamming: iga lõpp on uue algus

Kui Eestis pandaks kokku samalaadne nimekiri, oleksid selle eesotsas loomulikult  Andrus Ansip, Andres Lipstok ja  Toomas Hendrik Ilves. Sellesse nimekirja tuleb kanda kõik need jutupaunikud, kes meile veel mõni kuu tagasi kinnitasid, et mitte mingit kriisi Eestis pole vaja karta ja et siinsed pangad oma võlgnikke „tirriteerima“ ei hakka.

Nüüd aga oleme sellises olukorras, kus parajasti oleme.

Kes otsib lahendusi, teenib vaid sõimu

23. jaanuaril toimus Richard Siku kirjastuse „Revelex” ruumes Keskerakonna volikogu rahandus- ja kommunikatsioonikomisjoni koosolek. Põhiettekandjaks oli kutsutud AS Tavid juhatuse esimees Alar Tamming, kes kõneles Eesti ja maailma rahanduspoliitika perspektiividest.

Alar Tammingult ilmus mullu 5. novembril Äripäevas kirjutis „Kogu rahandussüsteem hävib”, mis on leidnud küllalt suurt tähelepanu spetsialistide hulgas, laiemas üldsuses aga mitte. Nähtavasti on asi selles, et artiklis esitatud mõtted on küllalt radikaalsed, mõjudes suuremale osale inimestest hirmutavalt. Nähtavasti seepärast polegi tema artikkel suuremat diskussiooni esile kutsunud. Poolteist aastat varem,  veebruaris 2007, ilmus Äripäevas Tammingu artikkel „Suur majanduskriis tulekul“, mis ei kutsunud esile diskussioone, vaid põhjustas mitusada sõimavat kommentaari, nagu Tamming ise nukralt muiates nendib.

Süsteemiviga

Tamming meenutas, et juba 1920. aastatel lõi tuntud vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev majanduse tsüklilisuse teooria. Praegune majanduskriis, kui võtta aluseks siiani tõrgeteta toiminud Kondratjevi teooria, hakkas tunda andma  2001. aastal. Samas venitati kriisi algust kunstlikult 2008. aastasse, sel viisil paisutades kriisi kolossaalseks „seitsmendaks laineks“, mis võib praegused finants-, majandus- ja poliitilised süsteemid kõige täiega Maa pealt minema pühkida.

Maailma finants- ja majandussüsteemide tänane situatsioon on tingitud põhimõttelistest süsteemivigadest, märkis Tamming. Nimelt on rahasüsteemid, mis ajalooliselt on alati olnud materiaalsete väärtustega tagatud, vähemalt 1971. aastast peale üles ehitatud „õhule“. Tamming vihjas, et jutud USA suurest kullavarust Kentucky osariigis Fort Knoxi sõjaväebaasis võivad olla suur umbluu, kuna füüsiliselt ei ole sinna juba aastakümneid mitte kedagi lubatud; kõik auditid toimuvad eranditult dokumentatsiooni alusel. Alar Tammingu sõnul pidi USA finantssüsteem esimest korda suure kolinaga kokku kukkuma 1971. aastal, mil Prantsusmaa tahtis kullaks vahetada tohutut hulka dollareid. President Nixon teatas siis, et Ameerika enam ei vaheta dollareid senikehtinud ametliku kursi alusel kulla vastu.

Seda sündmust võib ka pidada kullaga tagatud raha ajastu lõpuks, „suure mulli“ alguseks – raha reaalsel kattel ei olnud enam tähtsust.

Suur rahamull

Esimese ajaloost teada oleva hüperinflatsiooni tekitas Rooma keiser Nero, viies oma tegevusega võimsa Rooma keisririigi praktiliselt pankrotini. Nimelt lasi ta hõbemündid mitu korda ümber sulatada – vermida uued, milles tunduvalt vähem hõbedat. Nii tekkis esimene finantsmull – rahaühiku reaalne väärtus ei vastanud tema nominaalile.

Tänase finantsmulli suurust ei tea arvatavasti enam keegi. Selle suuruse ligikaudnegi ulatus on ilmselt nii suur, et isegi kõige kartmatumad eksperdid langevad sellele mõeldes depressiooni.

Alar Tammingu sõnul lõhkeb praegune globaalne finants- ja majandusmull mitmes järgus. Meie oleme astunud juba teise järku.

Esimene kriisietapp – finantsmulli lõhkemine – toob kaasa kaks võimalust: kas lasta pankadel pankrotistuda või püüda süsteemi reanimeerida? Elu näitab, et valitsused on valinud teise võimaluse. Riigipoolsete garantiidega, mis tegelikult on samuti liivale kirjutatud, püütakse krediidivõimetutele pankadele rahamassi juurde toota.

Lähiajast mäletab lugeja ehk ka suurpanga pankrotistumist Ameerika Ühendriikides eelmise aasta sügisel, kui kolinaga kukkus kokku üks USA finantssüsteemi alussambaid Lehman Brothers, kiskudes endaga kaasa mõnedki kindlustusgigandid.

Lehmani häving hirmutas maailma vägevad päris korralikult ära.Kiiresti tormati süsteemi päästma, puhudes rahamulli veelgi õhku juurde. Süsteem aga laguneb möödapääsmatult.

Meie lootus eurole on aga samuti alusetu, kuna euro ise ei oma mitte mingit tagatist peale „poliitikute kõvahäälsete lubaduste“, nagu ütles Alar Tamming.

Vaikivad vabrikuviled

Teiseks etapiks ülemaailmses kriisis on Tammingu arvates  majandussüsteemide lagunemine. Suurettevõtted, kes oma vabu vahendeid finantsspekulatsioonideks hoiavad pankade võlakirjades ja mitmesugustes aktsiates ning oma tegevuse edendamisel loodavad laenudele, on olukorras, kus nad on rahapuuduses sunnitud oma eelarveid kokku tõmbama. Algavad koondamised, riik üritab eelkõige suuri ja strateegilisi ettevõtteid mingi aja vee peal hoida, kuid seejärel saabuvad paratamatud pankrotid ning töötute armee kasvab plahvatuslikult.

Riigi püüd majandust reanimeerida toob Tammingu sõnul kaasa kriisi kolmanda faasi – hüperinflatsiooni, kus kaupade hinnad võivad isegi ühe päeva jooksul mitmekordistuda. Koos hüperinflatsiooniga algab paanika inimeste hulgas. Kui varasematel etappidel tekkivad rahvarahutused on suhteliselt lokaalsed ning neid on võimalik jõuga allutada, siis hüperinflatsiooni korral, mis toob eelkõige kaasa kõikide inimese poolt kogutud säästude hävimise, on tagajärjed ettearvamatud. Tammingu sõnul võib see periood põhjustada ka kõigi demokraatlike väärtuste hävingu,t sest võim tahab ennast igal juhul säilitada – kasvõi inimelude hinnaga.

Igal juhul kaotavad oma väärtuse elektrooniline raha, mis kaduvat tegelikult kiiremini kui selle paberist analoog, ja tulevikulepingud. Tammingu sõnul puudub maailmas see kohtu-  ja täitevvõim, mis saaks miljonite lepingute täitmist garanteerida ja kahjusid sisse nõuda.

 Korra taasloomine kaosest

Loomulikult käivad spekulatsioonid nii meie koduvaluuta – Eesti krooni – tagamisest väärismetalliga; seda aga ei luba Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Alar Tamming pakkus ühe variandina välja ka krooni revalveerimise ehk selle väärtuse tõstmise teiste valuutade suhtes, kuid heitis selle variandi kui samuti keelatud võtte kohe kõrvale. Veel on võimalik loomulikult devalveerimine – ehk „puhtalt lehelt“ alustamine. See on muidugi valus, kuid nähtavasti midagi sellist tuleb meil siiski läbi teha.

Me ei tohi aga unustada, et tänane finants- ja majanduskriis on globaalne. Järelikult, ühe valuutaga manipuleerimine lihtsalt pikendaks agooniat, kuid ei päästaks olukorda. Tamming loodab sellele, et appi tuleb kaose ja korra teooria. Selle teooria järgi jõudvat iga süsteem varem või hiljem bifurkatsioonipunktini (kahenemiseni), kus tal on kaks võimalust: süsteem võib lõplikult laguneda või ümber areneda uueks süsteemiks.

Tamming leidis, et kui võtta aluseks meie ajalugu, on süsteem peale bifurkatsioonipunkti jõudmist alati millekski paremaks  arenenud. Alati on sügavast majanduslangusest välja tuldud tänu mingile revolutsioonilisele leiutisele, olgu selleks siis aurumasin, lennumasin või mikrokiip. Küsimusele, millist leiutist Tamming praeguses olukorras silmas peab, kuhu me peaksime oma pilgu pöörama, vastas kõneleja, et kindlasti on need sfäärid nano- ja biotehnoloogiad.

Tema sõnul tõstavad just need tulevikutehnoloogiad maailmamajanduse tuhast.

Tuhast tõusmine

Üldiselt soovitas Tamming inimestel kulda soetama hakata, et mingilgi määral oma tänaseks soetatud vara kindlustada. See soovitus ei tundunud, tõsi küll, just läbinisti altruistlik – Tammingu firma on Eesti üks suuremaid kullamüüjaid. Kuigi esineja väitega, et majandustegevuse eesmärk on muuta aina enama hulga inimeste elu paremaks, suur osa kuulajaid nõus ei olnud (leiti, et igasuguse majandustegevuse mõte on kasumit teenida), jäi ta oma seisukohale lõpuni kindlaks. Tammingu sõnul ei tasu maailmas levinud suhtumist üksüheselt võrrelda meie praeguse, üksteist uputava varakapitalistliku mõtteviisiga.

Küsimusele, kas ta on kindlalt veendunud, et kuld kui ekvivalent ikka oma väärtuse säilitab – on ju finantssüsteemide purunemine globaalne, inimesed aga kulda ei söö –, vastas Alar Tamming, et kuna kuld on väärtuse mõõdupuuks valitud juba aegade algusest alates, tema kulla väärtuse täielikku kadumist ei uskuvat. Kuld olevat lihtsalt ideaalne väärtuse mõõdupuu – ta ei purune, ei vanane, ei lähe halvaks, teda saab tükeldada, kusjuures kulla väärtus sellest ei vähene, ning kulda on piiratud koguses. Mis puutub nüüd sellesse, et inimesed kulda ei söö, siis põlvkonna või paari vältel võib tõesti juhtuda, et kullaga suurt midagi teha ei ole. Kalev Kallo ja Heido Vitsur tõdesid, et ju siis tuleb kasutada vana mereröövlite äraproovitud trikki: kuld maasse kaevata ja kaardile ristike joonistada.

Mismoodi tulevik välja nägema hakkab, ei tea täna nähtavasti keegi. Ka seda ei oska ilmselt veel keegi prognoosida, kui sügavaks ja pikaks kriis kujuneb. Sedagi ei teata, kuipalju ohvreid ta nõuab.

Üks on aga kindel: inimkond saab kriisist välja tulla vaid üheskoos, sest finants-, majandus- ja poliitilised süsteemid on globaalseks muutunud ning mida kiiremini inimkond jõudude sellise vahekorraga lepib, seda kiiremini ja valutumalt kriis lõpeb.

 IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |