Euroopat ei maksa karta

PEETER TULVISTE,      03. september 2003


Mulle on endastmõistetav hääletada peatsel referendumil Euroopa Liitu astumise poolt. Katsun põhjendada, miks. Olen püüdnud ka aru saada, miks mõnele inimesele ei ole see endastmõistetav ja miks mõned on meie ELi astumise vastu.
Olen jõudnud järeldusele, et mitmel põhjusel kardab osa inimesi Eesti Euroopa Liitu minekut. Neid hirme tuleb leevendada. Seda on vaja teha igal juhul, mõjutagu see hääletustulemust või mitte, sest ega need hirmud pärast 14. septembritki kuhugi kao. Need jäävad alles ja segavad inimesi igasugusest elust rõõmu tundmast.
Pean Eesti astumist Euroopa Liitu endastmõistetavaks ennekõike sellepärast, et Euroopa Liit on uus, ajaloos enneolematu ja eelmistest parem olemisviis, mille Euroopa on pärast kahte maailmasõda välja mõtelnud ja teoks teinud. Pole minu meelest õige ütelda, et Euroopa on üks asi ja EL teine. EL on Euroopa praegune kuju. Eesti teab sellest ikka veel vähe, sest olime pool sajandit Euroopa poliitilisest arengust ära lõigatud. Päris loomulikult arvasid ja arvavad paljud meie seast, et Euroopa on niisamasugune kui tollal, kui meid sealt vägivallaga välja kisti. Ei ole!
Pärast sõda hakkasid Prantsusmaa ja Saksamaa poliitikud oma maade majandust niimoodi siduma, et uue sõja puhkemine nende riikide vahel oleks sama hästi kui välistatud. See õnnestus, ja teised Euroopa riigid ühinesid selle protsessiga. Vaadake mistahes Euroopa ajaloo õpikust - üks sõda ajab teist taga. Ja äkki: varsti juba kuuekümne aasta vältel pole Euroopas pärissõda olnud. Kaks põlvkonda noori mehi on jäänud maha tapmata, seda suurel määral just tänu Euroopa ümberkorraldamisele.
Euroopa riigid otsustasid igaüks ära anda osa oma suveräänsusest, et mitte enam omavahel sõtta sattuda. See on Euroopa Liidu tuum, mis kaalub minu meelest kaugelt üles bürokraatia ja muud pahed ning narrused, mis liidu loomisega kaasas käivad. Muidugi on väga tähtis seegi, et tänapäeva majanduslikeks blokkideks jagunenud maailmas ei ole Euroopa riigid ühekaupa konkurentsivõimelised, koos aga küll, ja see tõotab paremat elu kõigile eurooplastele.

Miks peaks Eesti ELi kippuma? Ja miks just praegu?
Euroopa uue korralduse puhul ei sõltu ühe riigi võimalused maailmajao asjade otsustamisel kaasa rääkida enam mitte üksipäini sellest, kui vägev ta sõjaliselt ja majanduslikult on, vaid veidikenegi ka sellest, kui häid poliitilisi ideesid ja algatusi sellest riigist tuleb. See on väikeriikide suur shanss, ja lubamatu oleks see kasutamata jätta. Liiati meil, kes me Hurdale järele kiidame, et meie oleme need vaimu läbi suured. Olgem siis seda nüüd, kui meie käekäik sõltub vaimusuurusest enam kui kunagi varem! Me ei ole oma väiksuse tõttu moonakaseisusse määratud.
Kindlasti peame ELi minema ka julgeolekukaalutlustel. Kui seal oleme, siis ei tule võimalik agressor tulevikus kallale mitte ainult NATO liikmele, vaid ka ELi liikmele, ja mõnes olukorras võib see kaalukeeleks osutuda.
Mõneteistkümne aasta eest, kui norralased ELile "ei" ütlesid, küsisin Norra kolleegi käest, miks? Ta ütles: "Me oleme nii lühikest aega saanud iseseisvad olla." Seda lühikest aega oli olnud üle 80 aasta! Meil pole veel kümmet aastatki möödas sellest, kui viimased Vene sõdurid siit välja läksid. Mõni ime siis, et tahaks mõnda aega omaette olla. Kuhu meil kiire on?
Valin siiski kohese Euroopa Liitu astumise. Peapõhjus on järgmine: Euroopa Liidus edenevad niihästi meie aineline olu kui ka ühiskond kiiremini kui omaette jäädes. Kes Euroopa Liidust muud ei tea, teab seda, et seal saab mitu korda suuremat palka kui meil. Kui küsida, kas jõuame heaoluni kiiremini ELis või väljaspool seda, siis ELis. Elujärje tõus Hispaanias, Portugalis ja Iirimaal on ELiga liitumise järel olnud võimas. Vaesed uustulnukad aidatakse järjele, sest mingist vaesuse, kuritegevuse, poliitilise ebastabiilsuse pesast Euroopas ei olda huvitatud - nii nagu normaalne linn püüab vältida seda, et tekiks linnaosa, kus elavad heidikud ja kurjategijad. Ja jutt pole kaugeltki ainult palgast. Näiteks: kas aus ja tõhus ametnikkond kujuneb meil kiiremini välja ELis kui üksi olles? Kindlasti ELis. ELis olles saame kõik kiiremini eurooplaseks kui muidu.

Nüüd hirmudest. Tundub, et kõige laiemalt on levinud hirm järjekordsete muutuste ees, mis võivad meid ELis ees oodata. Meie ühiskond on viimase viieteistkümne aastaga tundmatuseni muutunud. Inimesed, kes olid häda sunnil õppinud karu istumise all elama ja tulid sellega tihtipeale juba päris hästi toime, sattusid pärast karu lahkumist olukorda, mis oli neile päris ootamatu; ühiskonda, milles paljud neist ei oska tänini elada. Soome TV, mis ei lasknud normaalset maailma selle hüvede ja hädadega unustada, oli nähtav vaid väikeses osas Eestist. Sõjaeelset iseseisvusaega mäletame valikuliselt: et olid talud, seda mäletame, kuid et maal jagunesid (ja jagunevad mujal, Soomeski) inimesed peremeesteks ja sulasteks, kelle vahel oli selge piir, seda juttu ei taha paljud tänase päevani kuulda, ehkki aega valiku tegemiseks - olla peremees või sulane - on neil olnud tosinkond aastat.
Palju arvasid, et nõukogudeaegsed odavad üürid, tasuta arstiabi ja haridus ning muud hüved jäävad endastmõistetavalt alles, ja sinna juurde tulevad kaupa täis poed ja igaühel raha täis taskud. Ei mõelda sellele, et nõukogude tüüpi ühiskonda ei suutnud isegi Venemaa põhjatute loodusrikkuste armutu raiskamine ja mahaparistamine elus hoida, ja et turumajandusega ning heaoluga käivad paratamatult kaasas riskid ja ühtlasi oskus seda tüüpi ühiskonnas elada. Kui need inimesed nüüd ELi astumise vastu on, siis on selle põhjuseks hirm uute muutuste ees, mis lähtuvad n-ö Brüsselist.
Olen seda varem öelnud ja ütlen jälle: rohi selle häda vastu on kapitalismi kool, turumajanduse ja demokraatia kool, kus inimesed saavad õppida niisuguses ühiskonnas elamist. Just selle koolituse puudumises näen Eesti riigi suurt võlga inimeste ees. Muidugi ei ole see ainult Eesti probleem. Kõikides kommunismist vabanenud maades on hulk inimesi, kes vajab sellist koolitust. ELis hakkame senisest palju enam kokku puutuma inimestega, kellel on uues ühiskonnas elamise oskused olemas, ja nii saame meiegi need kiiremini selgeks kui omaette põrnitsema jäädes.

Teine tõsine hirm on iseseisvuse, riikliku suveräänsuse kaotamine, otsustamisõiguse äraandmine. See tuleneb ennekõike sellest, et meie ettekujutus Euroopast on pahatihti pärit aastast 1939. Tollal mingit ELiga võrreldavat organisatsiooni ei olnud, ükski riik oma suveräänsusest tõesti midagi ei loovutanud, kuid järgmisel aastal rööviti meilt kogu meie täieline suveräänsus - osalt just sellepärast, et Euroopa koosnes tollal kiivalt suveräänsetest riikidest, kes ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda. Küsin ka: kas Soome, Rootsi ja Iirimaa on ELis olles suveräänsed riigid või ei? Kui on, siis miks ei peaks Eesti seal suveräänseks jääma? Ilmselt on asi selles, et suveräänsuse tähendus ei ole praegu enam selline kui aastal 1939. Jälle õppimata koolitükk.
Kuid on ka täiesti põhjendatud hirme. Ettevõtjad, kelle äri pole just valget värvi, pelgavad euroopalikku ettevõtluskultuuri. Mõnes ettevõtjas tekitavad hirmu euroopalikud töösuhted ja ametiühingud, mille tähtsus ELi astudes kindlasti kasvab - kiiremini kui omaette olles. Mõnel juhul aga halvenevad näiteks hoopis tooraine impordi tingimused - ja neil juhtudel peab riik otsima võimalusi ettevõtjate huvide kaitsmiseks.
Peale hirmude on hulk muid emotsioone, osalt pentsikuid, mille pärast üks või teine inimene kavatseb Euroopa Liitu astumisele "ei" ütelda. Mõni näeb referendumis võimalust ütelda "ei" Eesti riigile, kuigi küsitakse hoopis ELi kohta, kus meie riik saab ainult inimsõbralikumaks muutuda. Mõne hingenatukesse ei mahu ära, et teisele võib ELi astumisest rohkem tulu tõusta kui temale - isegi kui see teine on ta enda lapselaps, kellele Euroopa koolid peagi tasuta või jõukohase tasu eest lahti on.

Minulgi on tõsiste kõrval üks pentsik põhjus, miks ma ei taha, et me Euroopa Liidust välja jääme. Mul on ennesõjaaegne fotopostkaart Eesti-Vene raudteepiirist Narva taga. Vene poolelt vaatas tollal Eestist tulijale vastu loosung "Tervitus Lääne töölistele!". Ma ei taha, et meile vaataks Lätti sõites vastu loosung "Eestlased, tere tulemast Euroopasse!".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)