Haldusreform Eestis 60 aastat tagasi

JAAN NIIN,      13. veebruar 2002


Isamaliidu ja Mõõdukate poolt peale surutud, kuid õnneks hingusele läinud haldusreform paneb käsukorras tehtud ümberkorraldusi omavalitsemises meenutama ka ajaloost.

Kesknädalal, 3. detsembril 1941 hakkas seni kolm kuud ilmunud Saksa sõjaväevõimude lehe Linna Teataja asemel äkki ilmuma Eesti Sõna, mille peatoimetajaks oli Albert Kivikas. Uus päevaleht oli sissejuhatuseks Eesti ala peatse kindralkomissari Karl-Sigismund LITZMANNI saabumisele 4. detsembril. Huvitav on lisada, et selle uue valitseja saabumise hetkeks tehti ära kiiresti, kogu saksa ajaks, tema perekonnanime kohalik "iluravi" LIETZMANN näol, vältimaks eestlaste hulgas õigest nimest tulenevat eksitavat mõttelendu.

Sakslaste seitse omavalitsust

Selle lehe järgmistes numbrites anti ka teada, et saabunud kindralkomissar asus elama Kadrioru lossi, kus toimus temale võimu pidulik üleandmine tagala sõjategevuse Põhja piirkonna juhataja jalaväekindral Roguesi poolt, kes muuhulgas märkis:
"Juhi käsul läheb Eesti tsiviilvalitsuse tegevuspiirkonda. Okupeeritud territooriumil on sõjaväelise valitsuse ülesanded piiratud ja seda eriti siis, kui see territoorium peab liidetama ühe teise külge, kus on juba olemas tsiviilvalitsus."
Juba 5. detsembril jagati Saksamaa Ostlandi koosseisu kuuluv KINDRALKOMISSARIAAT EESTI seitsmesse tsiviilvalitsemise piirkonda, mille etteotsa määrati piirkonnakomissarid. Need piirkonnad ja komissarid olid järgmised: Tallinna linn - bürgermeister Walter Mentzel; Tallinna maa (Harjumaa ja Järvamaa) - standartenführer Alexander Boecking; Tartu (Tartumaa, Valgamaa ja Võrumaa) - kreisleiter Kurt Meenen; Pärnu (Pärnumaa ja Viljandimaa) - kreisleiter Hermann Rieken; Narva (Virumaa) - landrat Friedrich Janetzki (kuni tema saabumiseni standartenführer Karl Walter); Saaremaa (Saaremaa ja Läänemaa) - landrat Heino Schröder ning Petseri - standartenführer Lothar Bombe.

Kõik vana pole alati hea

Kinnitati ka Eesti omavalitsus. Aga see osa tolleaegsetest teisejärgulistest asjameestest, eesotsas Hjalmar Mäega, on meile juba varem teada ajalookäsitluste kaudu. Kes soovib, võtku raamat ja lugegu.
Selle ajajärgu tegelikku ajalugu ja õigeid esmatasandi tippjuhte on kasulik teada ja seda Kindralkomissariaat Eestit eriti.
Noh, näiteks juhuks, kui meie endisele peaministrile Mart Laarile oleks jälle külla tulnud mõni hea ja teatud koostööpartner Juudamaalt, kes jälle Eestimaad omale tahaks. Või selleks, et uutel valitsejatel vanu ajaloolisi mõtteid pähe ei tuleks.
Ja selle loo lõpetuseks ma loodan, et eeltoodust võib leida ka hoiatuse uue haldusreformi korraldamise tarvis. Enne ikka mõelgem, kui tegema hakkame.
Meie eelmine füürerlikult käitunud nn Esimese Eesti valitsustroika mõtlemisega eriti ei tegelnud, kuid paberi peal valdu kokku lüüa oskas küll.
Õnn, et kolmikliidu haldusreform untsu läks ja vallamajade väevõimuga kokkusidumine ära jäi. Ülevalt poolt käsukorras tehtud ja kohalikele räigelt peale surutud reformid oma maa ja küla valitsemiseks pole kunagi head vilja kandnud. Ei kandnud ka seekord. Ajaloolastest valitsejad oleksid pidanud oskama seda ette näha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)