Kus on sundüürnike enam kui 10 miljardit krooni?

Seoses omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise aastapäevaga saatis Eesti Üürnike Liit (EÜL) Riigikogu fraktsioonidele ja mitmetele kohalikele omavalitsustele läkituse “Omandireform põhiseaduslikule alusele!”, kus meenutati järgmist: “Omandireformi aluste seaduse sätete ja Põhiseaduse §12 nõuete eiramise tulemusena langes diskrimineerimise ohvriks hinnanguliselt 100 000 inimest, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada ja sel juhul oleks 10 miljardit see summa, millest nad nagu ilma jäid. Reformide 17. aastal oleks võimudel tõesti viimane aeg selle pärast vabandada rahva ja eriti sundüürnike ees!”

Lähtume turuhinnast!

Siinkohal lähtutakse majandusministri esinemisest Riigikogu istungil 17. septembril 1997, kui arutati elamuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Vastates rahvasaadik Anti Liivi  küsimusele riigi poolt otseselt põhjustatud kahjude nendele üürnikele korvamise kohta, tõdes tollane majandusminister Jaak Leimann: tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud EVP-dega oma korterit erastada, ja sel juhul oleks 10 miljardit krooni see summa, millest nad ilma jäid.

EÜL on seisukohal, et sundüürnikele omandireformiga põhjustatud kahju heastamiseks peaksid sundüürnikud, kes jäid ilma oma eluruumi üldistel võrdsetel alustel EVP-dega erastamise võimalusest, saama tekitatud materiaalse kahju eest kompensatsiooni, lähtudes nende eluruumi turuhinnast, ja et neile hüvitataks tekitatud moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega.

On's see praegu võimalik? Üle 20 aasta Eesti elamumajanduse ja eluasemevaldkonna arengukavade koostamisega seotud teadlasena saan osutada mõningatele seostele ja seega ka võimalustele.

Majandus vajab kardinaalset pööret

Tänases majandusolustikus tugevneb arusaam, et Eesti majanduspoliitikas on vältimatult vajalik kardinaalne pööre (vt ka: Rainer Kattel, Neoliberalismi lõpp. Eesti Ekspress 22.05.2008). Kiiresti päästmaks Eestit ummikriigi seisusest tuleb siseriiklikult rakendada eelkõige tarbimise kasvu soodustavaid abinõusid. Üheks “kiviks” või “klotsiks” uue poliitika ülesehitamisel saab olla riigireservide käikulaskmine.

Kuid kuidas neid rakendada, et tulemus oleks just selline, mida meie ühiskond vajab?

Majandusteadlased teavad – tänaseks on kujunenud ka laiapõhjalisem arusaam erinevate majandusteooriate pooldajate hulgas –, et nüüd tuleb rakendada keinslikke (John Maynard Keynes) meetmeid.

Enesekiituse raske tööna tahaksin meenutada, et soovitasin selletaolisi võtteid ligi kümme aastat tagasi Tallinna Tehnikaülikoolis toimunud AÜ Universitas ja Eesti Pensionäride Liidu teabepäeval peetud ettekandes “Mis juhtub majanduses, kui suurendada pension 2500 kroonini?”; tollal oli keskmine pension 1500 krooni (vt Videvik 26.03.1999).

Täna oleksid selliseks meie majanduselu otsekohe ergutavaks kanaliks, kus rahavoog suundub põhiliselt otseselt sisetarbimist kasvatama, üle kümne aasta oma vara väärtustamise võimalust oodanud sundüürnikud. Makskem välja nende siiani külmutatud kodude väärtus turuhindades! See raha päästab valla tarbimise ja ehitustegevuse. Neid inimesi on ju palju ja selle raha hulk tule tühine. Ning mitte juhuslikult pole neile tekitatud kahjude summa võrdne reformiaastatel riigireservi kogunenud rahasummaga.

Võib muidugi nõustada, et kui 10 aastat tagasi oli see summa 10 miljardit krooni, siis täna on kahtlemata tegu teise arvuga. Aga see on esialgu teine teema.

VELLO REKKARO, majandusanalüütik

[fotoallkirjad]

VÄSIMATU: Vello Rekkaro ei jäta jonni võitluses sundüürnike õiguste eest.

KAKS POLIITIKUT: Vaid Igor Gräzin (Reform) ja Jüri Ratas (Kesk) julgesid tulla kodukaotanutega kohtuma; välja arvatud üürnike liider Helle Kalda, kes aitas piketti korraldada.

KAS ASJATU? Üürnike Liit on oma loomisest saadik (1994) Toompeal pikette  korraldanud. Eesti riigis pole ühtki poliitikut, kes ei mteaks, milline genotsiid on kodukaotanute puhul toime pandud. 13. juunil algas omandireformi 18. aasta – kas tõesti on inimeste võitlus kodu eest olnud asjatu? Isegi 1941. aasta juuniküüditatud jõudsid 1959. aastaks koju tagasi...

Jaga |