![]() Kas Ansip, Laar ja Jeesus kuuluvad ühte parteisse?KARL LUST, 12. mai 2010Kirik on Jeesuse maine ihu ja inimesed selle liikmed. Aga kes meist? Jeesus oli alati vaeste ja rõhutute poolel, kuulutades Jumalariiki. Paraku on aga kirikud alati teeninud võimu ja õigustanud selle kuritegusid, olles allpool igasugust eetikat. Eesti Evangeelne Luteriusu Kirik tähistas nõukogude ajal Stalini 70. sünnipäeva ja oktoobripühi. 1949. aastal olid kirikukogu 44 delegaadist 32 julgeolekuagendid; seda olid ka peapiiskopid Jaan Kiivit („Jüri I", „Mihhail", „Stanislav"), Edgar Hark („Ego") ja Kuno Pajula („Rein") (Indrek Jürjo, 1996). Õigeusu kirikupea Aleksius II oli samuti KGB-s, nagu ka suur osa talle allunud preestritest. Siinkirjutaja mäletab, kuidas Aleksius 1989. aastal piiskoppidele esinedes nõudis Nõukogude Liidu ühtsust. Meelest pole läinud seegi, kuidas teismelisena baptistikoguduses tunnistasin ja sellest teatas koguduse vaimulik R. „kuhu vaja", sest iga võim olla Jumalast (Ro 13:1-4) ja usklikud peavad olema parimad kodanikud. Tegelikult tuleb Jumalat inimesest rohkem kuulata (Ap. 5:29) ja lõpuaegadel on suurriigid Saatana kehastused (Ilm. 13), kelle alamad heidetakse väävlijärve. Pääsevad need, kes teda ei teeni. Kui Eesti Nõukogude Liidust vabanes, laskis EELK ETV vahendusel Mart Laaril ja Vardo Rumessenil jõulujumalateenistusel rahvale pühakirja lugeda ning määratles end nii parteipoliitiliselt. Luteriusu kiriku tõeline jumal oli Eesti Wabariik (Jaan Kaplinski). Usujuhid peavad Jumalat tänama, et Eesti riik kui eliidi äriprojekt on niigi kaua vastu pidanud. Apostel Paulus jumalikustas võimu päevapoliitilistel põhjustel. Keiser Claudius suri, ja tema edikt, mis keelas juutidel Roomas elada, muutus kehtetuks. Tuli vältida uue keisri Nero pahandamist.
Kirik ja poliitika Siinne artikkel on vastulause Tallinna koguduste juhtide läkitusele,milles sarjati Keskerakonna töötusevastaseid plakateid (mis jäljendasid Inglise konservatiivide - gentlemanide - valimisplakateid!). Sellega näitasid koguduste juhid oma suhtumist Keskerakonnasse, tööpuudusesse, vaesusesse, näljasse ja - mis peamine - väljendasid oma klassipositsiooni. Jeesuse ajal juhtisid kirikut kõige rikkamad ja võimukamad juudid - saduserid. Jeesuse mõistsid surma kirikujuhid. Messias õpetas, et rikkad saavad Jumalariiki ränga vaevaga (Lk. 18:24), kui see lausa võimatu pole. Saab kas teenida mammonat (raha, heaolu) või Jumalat (Matt. 6:24) - keskteed pole. Jeesus lubas Viimses Kohtus meie igavikulise saatuse määrata selle järgi, kuidas me abistame abivajajaid (Matt. 25). Esimesena lähevad tule- ja väävlijärve need, kes arad. Miks kirik on 20 aastat vaikinud kõigest Eestis tehtud ja tehtavast kurjast ja ülekohtust, mida ei jõua siinkohal üles lugeda? Miks nüüd, sotsiaalkatastroofi ajal, nõutakse pimedat allumist? Ega mitte hirmust? (vt Anu Toots PM 5.05.2010). Keskerakond jätkab Vana Testamendi prohvetite traditsiooni, kes surma kartmata kritiseerisid sotsiaalset ebaõiglust. Valeprohvetid kiitsid võimu takka.
Parempoolne kristlus Maailma kõige parempoolsemad kristlased lausa märatsevad, kui pooldatakse eutanaasiat ja aborti, tuues oma valitsemisega ise kaasa kõrgeima abortide ja laste suguhaiguste taseme maailmas, suurima vägivalla tsiviliseeritud maailmas. Piibel tunneb aborti (Jer. 20:17), kuid mingit seisukohta ei võta. Kirikud ja parempoolsed ei tegele probleemide põhjustega, vaid lasevad inimestel enestel toime tulla nende tagajärgedega. Vahel harva toob see edu. Eestis suudavad kogudused ja rahvas aidata vähe ja väheseid. Protestantlikus maailmas, seejuures kõige enam Eestis, arvab inimene enese lunastavat ränga tööga. See annab inimesele põhiolemuse ja väärikuse. Keskerakond ausa mehe kombel küsis Andrus Ansipilt: kus on lubatud 50 000 töökohta? Kui usumehed küsimise hukka mõistavad, tõrjuvad nad poliitiliselt kõrvale vaesuse ja tööpuuduse probleemid, ning on seega ka ise neis süüdi.
Jeesus ja vaesus Käesoleva aasta alguses ilmunud kogumikust „Vaesus Eestis" võib lugeda kohutavat ja kohustavat tõde: vaesus kandub edasi põlvest põlve, kui keskkond aktiveerib teatud geenide toimet. Veelgi jubedam: väga vaestes oludes kasvanud lastel pole mitte ainult teistsugune isiksus ja psüühika, vaid ka teistsugune ajuehitus (lk 139). Marju Lauristin on tabavalt öelnud: vaestel lastel on tiivad läbi lõigatud enne lendutõusmist. Kristlikud poliitikud ei toetanud sotsiaaldemokraatide ideed anda mõnel pool koguni näljast kokku varisevatele lastele toetust 300 krooni kuus. Jeesus pole õpetanud, et inimesed ilma söömata elada saaksid. Mainitud uurimisest selgub ka see, et vaestel on vähem (kristlikke) voorusi nagu rõõm, rahu ja aktiivsus ning nende hulgas on neli korda rohkem haigeid ja kehva tervisega inimesi kui rikaste seas. Kogumiku saatesõnas tunnistab sotsiaalminister Hanno Pevkur (Reformierakond) ausalt, et vaesus kaugendab inimest ühiskonnast, killustab seda. Selle otsene hind on tervisekulud, varjupaikade ja sotsiaalmajade ülalpidamine, toetused, teenused, kuritegevuse kahjud; vähem saadakse maksuraha, kaob inimkapital. Kas 3. mai pöördumise autoritele see meeldib? Jeesuse hool ja tähelepanu olid suunatud vaestele, haigetele ja tõrjututele. Filmidest nagu „Cosa Nostra" või „Punane elavhõbe" näeme vaeste ükskõiksust oma elu kaotamise ja võõra elu võtmise suhtes.
Usk ja eetika Pretsedenditult poliitikasse sekkunud usujuhtide pahameel seoses plakatitega oli valelik ja silmakirjalik. Kui keegi neist on viimase 20 aasta jooksul korragi meediat jälginud, on ta lugenud, näinud ja kuulnud raha võimu, ebainimlikkuse ja kõlvatuse ülistamist. Tähelepanu suunati sotsiaalkatastroofilt asjalikele plakatitele. 20 aastat on vaikides pealt vaadatud Edgar Savisaare, Arnold Rüütli, Keskerakonna, vasakpoolsete jt ründamist. Viimast on tehtud moel, mis, Jeesuse sõnu kasutades, roojastab rohkem kui väljaheide. Mida kirikujuhtidele lubati - raha, hüviseid? Või on asi nii räpane, et nad loodavad, et kriis toob kirikusse rohkem rahvast, nagu seda ajaloos on ennegi juhtunud? Siis saab õnnetute taskutest võtta sellegi, mida parempoliitikud kaudsete maksude kergitamisega ei ole veel kätte saanud. Viimased võtavad raha vähemasti avalikult. Lippude ja hoonete õnnistamine, koorid ja vandetõotused enam „ei müü", aga turumajanduslikus ühiskonnas tuleb osata raha teha. Religioon ja eetika on tihti räpasemad kui poliitika, sest nendega petetakse teisi ja iseennast (Friedrich Nietzsche). Silmakirjalikke ei suuda isegi Jeesus aidata. F. Nietzsche märkas, et kirikus puudub rõõm, ja lootis, et kristluse hävitab ta oma moraal.
ETV ülekandest Halliste kirikust 24.12.2008 jäi silma, et Jeesuse sünni puhul hõiskas ja rõõmustas peapiiskop üksi, kuna koguduse näod olid sünged. Usu vastand pole ebausk või uskmatus, vaid äng ja lootusetus (S. Kierkegaard, P. Tillich). „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?" (Lk. 18:8). Seda küsigu koguduste liikmed oma juhtidelt.
KARL LUST, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, EELK liige, lõpetanud Helsingi Ülikooli usuteaduskonna
Karl Lustilt varem Kesknädalas ilmunud: Elu ja surm (11.11.2009) Kuidas Reformierakond Tartut valitseb (16.12.2009) Tiananmeni väljak ja Tõnismägi (03.03.2010 - 17.03.2010) Kas parem vale või parem elu (15.04.2010) Viimati muudetud: 12.05.2010
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |