Kas alkohol tapab Eesti rahvusriigi?

MARE LIIGER,      13. detsember 2006


Kui taastasime Eesti iseseisvuse, siis koos põhiseaduse vastuvõtmisega püstitasime rahvusriigi peamise ülesande: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Seda eesmärki saab aga ellu viia vaid ühiskonna arengu üldiste seaduspärasuste kaudu, sealhulgas siirdumisega infoühiskonda.

Infoühiskonnaks peetakse ekslikult vaid arvuteid asutustes ja kodudes, internetti ja „tiigrihüpet" koolides. Teadusliku määratluse järgi on infoühiskonna inimene masinatele usaldanud peale raske füüsilise töö ka rutiinse vaimse töö. Vaid need riigid, kes on panustanud infoühiskonna arendamisse, on jätkusuutlikud ja tagavad oma kodanikele inimväärse arengu.

Majanduspöörde märtrid

Ühiskonnateoreetikud on riikide jõudmise infoühiskonda jaganud kolme etappi: majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised muutused.
Majanduslikud muutused on Eestis praktiliselt toimunud. Need põhjustasid kodanikele ränki kannatusi ja kaotusi, kusjuures rahvas ei mõistnud, et oma nälja ja töötusega ta lõi aluse praegusele majanduskasvule. Nõukogude riigis töötas vahetus tootmises, sh põllumajanduses ca 70% töötajaskonnast, teeninduses 30 protsenti. Infoühiskonna tunnustega majanduses peab suhe olema vastupidine.
Majanduse ümberprofileerimine, mis Lääne-Euroopa ja Ameerika riikides kestis 20–30 aastat, toimus meil vähem kui 15 aastaga. Teatud osa Eesti elanikkonnast naudib selle revolutsioonilise muutuse vilja – majanduskasvu, mille saabumine oli arengu seaduspära. Paraku, oleme aga unustanud need, kes selle hüppe oma eluga kinni maksid, – kolhooside varemetel nälgiva ja üha enam muresid alkoholisse uputava maainimese ning tööstuste kokkuvarisemise järgselt eluperspektiivi kaotanud linlase. Nende kannatused rajasid aluse sellele, et mõnedki poliitikud võivad uhkelt väita: Eesti majandusel läheb hästi. Praegu töötab tootmises ca 32%, teeninduses 68% töötajatest.

Labidamehi pole enam vaja

Samas on see kõik vaid üks kolmest komponendist, mis meid infoühiskonda viib. Kui lähiajal ei hakka edenema kultuurilised muutused, siis majanduskasv seiskub ja ühiskond hakkab stagneeruma.
Kultuuriliste väärtuste muutumine peab looma uue suhtumise ühiskonda. Rikas ja võimukas ei ole see, kel on palju raha ja aktsiaid, vaid teadlane, kes leiutab uue keskkonnasäästliku ja ökonoomse tootmisprotsessi, millega saab toota kiiremalt, kvaliteetsemalt ja odavamalt; seega kujuneb välja teadlaste ja haritlaste võtmepositsioon rikkuste tootmisel. Tekivad uus ühiskonnaklass – teadlased – ja uus väärtus – ajupotentsiaal.

Töövõtjana ei vajata enam füüsilise töö tegijaid, vaid rakenduskõrgharidusega spetsialiste, kel on laialdased teoreetilised teadmised ja praktilised oskused. Kõikides riikides, kus ühiskonna areng on eriti tormiline, pikendatakse koolihariduse omandamiseks kuluvat aega. Näiteks on USA-s kohustuslikuks haridustasemeks 13 klassi, millele lisandub rakenduslik või akadeemiline kõrgharidus.

Millised on Eesti saavutused hariduse vallas?

15 aastaga on noorte haridustee lühenenud 2,7 õppeaasta võrra, ca 1000 noort ei lõpeta igal aastal põhikooli, pooltel ametikooli astunutel jääb kool pooleli, ca 40% ülikooli astunutest ei lõpeta seda.

Lastele kollektiivne maoloputus

Keskendudes väljalangevusele põhikoolidest ja ametikoolidest võib kindlalt väita, et suur osa noorte haridusteest katkeb „tänu" alkoholile. Alkoholipudeli korgivad noored esimest korda lahti keskmiselt 11-aastaselt. 19 protsenti poistest ja 10 protsenti 14–15-aastastest tüdrukutest tarbib enda hinnangul alkohoolseid jooke sageli ning kutseharidusasutustes on tihtipeale alkoholitarbijaid neljandik. Seda näitab Tartu Ülikooli ja Pärnu linnavalitsuse ühisuuring käesolevast aastast.

Jõgevamaa 15–16-aastastest ei ole alkoholi proovinud vaid 2 protsenti, 12% küsitletud noortest tarvitasid alkoholi üks kord nädalas, 5% sagedamini kui kord nädalas (autori uuring 2004. aastast).

Meil on aeg tõele näkku vaadata: kaks ja enam päeva järjestikust alkoholitarbimist ei tähenda täiskasvanute müüti (olen nalja- ja napsumees, aga mitte joodik) ega ka noorte müüti (mulle lihtsalt meeldib pikalt pidu panna), vaid meditsiinilist diagnoosi – alkoholismi II staadium.

Reedest pühapäevani kestvatel noorte nn läbudel on eesmärgiks ennast just „pildituks" juua ja joomatsüklitega alkoholitarbimist loeb ainumõeldavaks lõõgastumisvormiks juba tähelepanuvääriv hulk Eesti 12–14-aastastest õpilastest. Nii näevadki lastehaiglate vastuvõtuosakonnad reedest kuni pühapäevani välja kui kainestusmaja filiaal, kus turgutatakse 10-13-aastasi lapsukesi 2-3-promillistest alkoholimürgistustest.

Kiirabipraktika on loonud mõiste „kollektiivne loputamine". See tähendab suurema hulga alaealiste mao kiiret tühjendamist lihtsa menetlusega: kõige enam purjus lapse loputamist maosondiga, kusjuures politsei korjab kogu seltskonna raami ümber. Kui lamaja magu veega täidetakse ja haige oksendama hakkab, oksendavad kõrvalseisjad loomulikult – vaatepildi mõjul.

Miks nad siis ei peaks jooma?

Kõige optimistlikumate hinnangute järgi on Eestis ca 10 000 laps-alkohoolikut ja puudub igasugune mehhanism perekonna vähimakski mõjutamiseks. Nii ongi igapäevane asi, et värskelt alkoholimürgistusest välja toodud alaealisele sõidab haigla vastuvõtuosakonda järele silmini täis lapsevanem, ning riigi vahelesekkumine on seadustega tehtud võimatuks.

Küsitakse: miks nad siis joovad? Mina küsiks vastupidi: miks nad ei peaks jooma?

Eesti riik on vaid seadustes deklareerinud, et alaealine ei tohi alkoholi ja teisi sõltuvusaineid tarvitada. Ühiskonnas eksisteerib teine ja tunduvalt atraktiivsem normilooming. See tungib nii meile kui ka meie lastele peale televisiooni, raadio, ajalehtede ja välireklaami kaudu, aga samuti eriti salakavalaid teid pidi.

Ammuks see oligi, kui nägime, kuidas tubli juuksurmeister rahulikult jättis kliendi lõpetamata soenguga istuma ning lahkus või jättis pruudi üksinda abieluregistreerimisele, sest „Õige mees ei jää baari kunagi hiljaks". Oleme näinud õlgedel losutavat viinapudelit kaunimate jõululaulude saatel, „nautinud" Toomas Nipernaadit ja Eesti folkloori ning luulepärle koos alkoholipudelitega.

Kas see mõjub? Liigagi efektiivselt. Igal hommikul loeb kommertsraadio saatejuht dramaatilise häälega, mitu päeva on pidupanemiseni jäänud ja esimesel sammul Eesti Vabariiki läbi sadamaterminaali tervitab meid Viru Valge pudel loosungiga "Teistel ei ole, sinul on". Ühiskonnas, kus puuduvad normid ja võimutseb topeltmoraal, ei ole põhjustki loota, et lapsed käituksid teisiti, kui neile õpetatakse.

Edukad ja varjatud normiloomingut soosivad poliitikud aga žongleerivad arvudega ning tõestavad uhkelt, et soomeugrilastele on juba geneetiliselt sisse programmeeritud joodikusaatus. Euroopa lühim anekdoot olevat „kaine soomlane".

Ometi võib iga vähegi akadeemiliselt kompetentne teadlane teostada empiirilise uuringu Soome ja Eesti vahel kurseerivatel laevadel ning kirjeldada metamorfoosi, mis toimub soomlastega kui nad lahkuvad olematute normidega riigist ja saabuvad üheselt mõistetavate normidega riiki.

Eesti liberaalse alkoholipoliitika tagajärg mõistab hukule suure hulga meie rahvast, sest kasvab noorte töötus – madala haridustaseme tõttu ei leia nad tööd haridust nõudvatel töökohtadel, aga labidatöö muutub infoühiskonnas vaid ajaloomeenutuseks.

Sotsiaalne toimetulematus ja sõltuvushaigused kandubad ühelt põlvkonnalt teisele ja „kaotajate" põlvkonna lämbumine alkoholisse toob kooli juba kolmanda põlve alkohoolikute lapsed. Sellest tulenevad edasijõudmatus koolis ja haridustee katkemine ning madala haridustasemega noorte töötuse süvenemine, seda vaatamata tööjõupuudusele.

Käesolev artikkel on refereering Tallinna Ülikoolis Eesti Naiste Ühenduste konverentsil "Puhast vett, mitte viina" peetud ettekandest.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)