Intervjuu Toomas Pauriga: Taluperemees annab talu pojale õigel ajal

Kas Keskerakonna kongressile minnes teadsid, kummast mehest saab erakonna esimees?

Kogenud poliitiku ja asjadega kursis inimesena teadsin, et Edgar Savisaar jätkab. Küsimus oli, milline saab olema häälte jagunemise suhe.

Millest selline meelekindlus?

Kuna ma ise tegelen iga päev koordinaatorina nende küsimustega, siis on loomulik, et tean, mida inimesed räägivad.

Kui palju erines seekordne kihutustöö varasematest kampaaniatest, millega oled seotud olnud?

Keskerakonnas on demokraatia: oli kaks kandidaati, kummalgi oma meeskond ja need tegid tõsist tööd. Küsimus on selles, kes nägi rohkem vaeva, kes vähem, kes lootis meediale ja kes tegi rohkem sisulist tööd. Aeg oli töine ja põnev ning kindlasti ka närvesööv. Mina kui Edgari veendunud toetaja võin öelda, et olin eneses algusest saadik kindel.

Ratase kaotus Savisaarele ei olnud suur: 40 protsenti hääli 60 protsendi vastu ning Savisaare võit ei olnud mäekõrgune. Millest jäi mõlema mehe kampaanias puudu?

Kui käidi välja kaks kandidaati, siis algas demokraatlik protsess, mida mõnes erakonnas, näiteks Reformierakonnas, pole. Ühed näevad, et erakonna areng võiks olla kiirem, teistele näib, et asjad liiguvad õigesti. Siseopositsioon on tervitav ja edasiviiv jõud.

Tänavu tekkis aga olukord, et Keskerakonna siseasi oli terve Eesti meedia huvi, ja minule tundus, et meedia asus liiga jõuliselt ühe kandidaadi taha. See tekitas erakonnas pingeid.

Oli ajakirjanduse huvi üllatus?

Ma ei osanud hinnata, et sellise jõulise käitumisega tullakse ja kajastatakse üht kandidaati ilusas valguses, teist natuke varju jättes. See ei olnud minu meelest hea ja see tekitas mulle tööd juurde. Kunagi ei saa olla nii, et üks on must ja teine valge. Kui minnakse vastandumise peale, siis see ei too parteile kasu. Parteile toob kasu, kui kandidaadid annavad selge nägemuse, kuidas parteid arendada.

Lähemad nädalad näitavad, kas erakonnas toimub järjekordne pereheitmine või mitte. Millised on suunised, kas võimalikele lahkujatele soovitakse head teed või katsutakse neid tagasi hoida?

Keskerakond on demokraatlik erakond ja siin pole esimest korda nii, et esimehe kohale on rohkem kui üks kandidaat. Kui inimene leiab, et ta tahab ära minna, siis keegi ust näitama ei hakka ja selliseid juhiseid ei tule ka.

On keegi teatanud lahkumisest?

Ei, ma ei ole kuulnud. Edgar on hea poliitik ja suurte kogemustega. Jüri on tubli mees, sai hea tulemuse ja on seejuures 33-aastane. Tal on palju õppida. Kui ta järele mõtleb, siis saab ta aru, et praegu ei olnud veel tema aeg.

Kui suureks hindad tõenäosust, et Savisaare tagasivalimine tähendab ühtlasi ka Keskerakonna lõppu sellisena, nagu me teda seni tundsime, ehk suurparteid tabab viimaks Rahvaliidu saatus?

Rahvaliit vajus ära, sest juht kahjuks astus tagasi ja asemele tulid noored mehed, kes ei suutnud parteid kursil hoida. Poliitikas käib äge võitlus häälte pärast ja mida vähem on parteimaastikul häälte nõudjaid, seda parem. Selles osas on Keskerakond end tugevasti kinnistanud ja Edgar on seda laeva hästi tüürinud. Küsimus on meie ideoloogias, programmis, mis on parempoolsetele erakondadele teatud määral vastuvõetamatu, sest meil on rohkem sotsiaalseid meetmeid, mis neile ei istu.

Keskerakond on haaranud kogu Eesti ega ole olnud ainult ühe rahvuse esindaja, nagu IRL. Me kõik oleme Eesti riigi kodanikud.

Rahvaliit on poliitmaastikult välja tõrjutud, sotsid on läbi presidendivalimiste pandud omapärasesse sundviskesse, kus neil on opositsioonis väga raske teha koostööd Keskerakonnaga. Poliitikas on see kõik mõistetav, et üritatakse konkurenti nõrgestada.

Reaalsus on üsna karm: toetus eestlaste hulgas väheneb, opositsiooniliidri roll libiseb käest ning Savisaare juhtimisel püsib partei isolatsioonis. Kuidas sellisest seisust välja tulla?

Kui loeme meediat, siis sealt tuleva info põhjal võiks järeldada, et Keskerakond on opositsiooniliidri koha kaotanud. Kui vaadata Riigikogus toimuvat, siis kõvemat tööd ja häält teeb just Keskerakond - me oleme opositsiooni liidrid. Meedia soovib sellel kohal näidata sotse. Sotsid peaksid Keskerakonnaga koostööd tegema, kuid läbi Toomas Hendrik Ilvese on nende käed seotud. Neile on loodud kuvand, et nad on opositsiooniliidrid, tegelikult pole nad midagi.

Keskerakond pole isolatsioonis, kui ta on linnades ja valdades võimul koos IRL-i ja Reformiga. Alles neli aastat tagasi olime valitsuskoalitsioonis. Euroopas on oi kui palju parteisid, mis on pikki aastaid opositsioonis, sest kui nad ei saa oma programmilisi ideid ellu viia, siis ei saa koalitsiooni minna. Ei saa minna Reformierakonna valitsusse lihtsalt kätt tõstma mõne ministrikoha eest. Peab lähtuma programmist ja Edgar on selles suhtes kindel käsi. Ta pole teinud suuri järeleandmisi.

Öeldakse, et kui juhi ära vahetame, siis me enam ei ole isolatsioonis. Ma räägin veel: võitlus käib häälte pärast - kui sa saad konkurendi nõrgemaks teha või välja suruda, siis oled paremas seisus.

Ma ei saanud ikkagi aru, kuidas te praegusest mitte kõige paremast seisust välja kavatsete tulla?

Välja tuleme siis, kui valijad saavad aru, et Keskerakond on põhimõttekindel erakond, kes oma seisukohtadest ei tagane. Võib-olla tuleb see kahe aasta pärast, aga me peame jääma iseendaks, me ei saa ulpida siia- ja sinnapoole.

Ratase kaotus ei olnud väga suur ja kui ta erakonnast ei lahku, võib ta mõne aasta pärast nõuda revanši. Kas oled kindel, et Savisaarel õnnestub ka teist korda teda tõrjuda?

Mitte keegi ei jää siia maailma igaveseks. Taluperemehel on poeg, koolis käinud, haritud, ja naabrid ütlevad, et hakaku ise peremeheks. Aga kuni isa pole talle kätt õlale pannud, et poiss, vii nüüd talu edasi, siis seda ka ei sünni. Partei peab tunnetama, et kui uus inimene on võimeline programmi ja ideoloogiat edasi viima, siis teda ka usaldatakse.

Jaga |