Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mure Eesti metsa pärast

TOIVO TOOTSEN,      12. november 2008

Mõni aeg tagasi sain poe juures kokku vana metsaspetsiga. Ütles, et tahab pikemalt rääkida. Ja istumegi temaga Rõuges Jaanitõnise loomemaja külalistetoas. Diktofon töötab, pastakas ja märkmik on käepärast. Elupõline metsamees Vilbert Pajupuu räägib.

 

Räägib, et metsad, eriti riigimetsad, on halvas seisukorras. Sihid on umbe kasvanud, kuivendus ei tööta. Puudub tegelik ülevaade metsade seisundist.

„Vanasti olid kontrollid olemas – metsataksaatorid, metsnikud, metsavahid. Iga kümne aasta tagant toimus metskondades metsakorraldus, st revisjoniperiood. Mina olin ka taksaator, töötasin terve suve metsas. Maikuust kuni novembrini tegin metsakorraldustöid. Takseerimise käigus tehti kindlaks raiete asukohad (lageraie, harvendusraie jne), puistu täius, kasvukohatüüp, metsakahjurid. Koostasin majandamiskavad ja kaardid, mis said täpsed, mõõtkavas 1:10000, aerofotode pealt. Puuliikide järgi tegime riigimetsast täpse ülevaate. Võtsime hooldusraie ja kasvukäigu proovitükke, määrasime metsakategooria: oli tulundusmets, oli hoiumets (teedeäärne, raudteeäärne mets; veekaitse, genofond), olid looduskaitseobjektid. Väga palju oli neid kohti, kus ei tohtinud lageraiet teha. Võis teha ainult hooldusraiet, sanitaarraiet, turberaiet ja valikraiet, kus raiuti välja peapuuliiki takistavad või kasvus alla jäänud puud.

Meil on ju eluaeg metsa hooldatud ja hoitud. Seda tehakse ka välismaal – võta Soome, võta Rootsi. Ja seal seda pole, et teede ja raudtee ääres oleks tohutu laialt tehtud lageraiet – see pole juba esteetiliselt ilus. Aga meil, sõida Tartu ja Võru vahet – lageraideid on tohutu palju! Selle asemel, et teha ilusat hooldusraiet ja sanitaarraiet, et säiliks püsimets.”

 

„Sealt on ju lihtne välja vedada!“

Nii arvan mina. „Täpselt!“ kinnitab vestluskaaslane. „Teedeäärsed metsad olid ju hästi hoitud ja hooldatud, sealt oli hea võtta. Nii need asjad hakkasidki toimuma.

Ja mida nüüd mõned mehed arvavad? Loe, mul on artikkel kaasas! Kirjuta see lause üles: „Kaduma peavad hoiumetsad, mille kohta keegi ei tea nimetada ühtegi kehtivat kaitsepõhjust.” Ja nii kirjutab üks metsandusega tegelev inimene! (Vt Maaleht. Roheline Värav, 10. veebruar 2005)

Kas mäletad seda Stalini aja lauset: „Me ei palu looduselt armuande, vaid võtame!” See on ju peaaegu sama! Ta ütleb: peavad kaduma!“

On näha, et mees on metsa pärast tõsiselt mures. Mis me oma lastelastele jätame? Ainuke väärt asi, mis meil on, see on loodus! Turistide ligimeelitamiseks ja endal elamiseks.

„Kadugu metsad! Põlismetsad… No ja ongi kadunud, nagu sa näed – lageraided! Sinna tuleb võsa peale – kõik!

Metsavahtide kohad kaotati ära. Metsad on hooldamata, aga hooldamata metsad levitavad putukaid ja seenhaigusi. Nii mööda pandi selle asjaga!

Loodan paremat metsa hoidmist praeguselt Keskkonnaministeeriumilt ja RMK juhtkonnalt!

Kõige suurem häda on, et kogu metsahooldus ja majandamine toimub kabinettides ja arvutite taga. Oma silmaga metsa vaatama ja hindama jõutakse harva. Kui pole enam metsavahte, kui pole enam õieti ka metsnikke, kui pole enam taksaatoreid – kes siis enam metsa lähebki? Ametnikud arvutite tagant küll ei lähe.

Vanasti tegime metsamajanduslikke analüüse – et kuidas on hooldusraiet ja teisi metsamajanduslikke töid tehtud. See läks koos metsamajanduskavaga metsaülemale laua peale. Tema siis ütles metsavahtidele või metsnikele: „Vaadake, taksaator nägi, et see hooldusraie on teil liiga hõredaks raiutud.” Või teises kohas – et seda on vähe raiutud. Või et valed puuliigid on välja raiutud. Aga sellised analüüsid kaotati nüüd ära. Sellised põhjalikud, nagu meie neid tegime. Me olime ju iga päev metsas!“

 

Aga läheme erametsa juurde...

„Erametsanduse korraldamiseks hakati moodustama osaühinguid. Need siis hakkasid tegema metsamajanduskavasid. Et meiesugused Miili ja Juhan ja Jaan on rumalad – ei oska oma metsa majandada! Ja selle eest tuleb maksta ka veel, ega see ole odav! Maarahvas on tehtud nii lolliks, et nemad ei oska midagi. Tulevad ja hakkavad meile, Juhanile ja Jaanile, metsahoidu õpetama!

Ma saan aru, et kui linnavurled, kes on läinud haltuura peale ja on odavalt ostnud kokku tohutult metsa, ei tule ise metsamajandamisega toime – nemad ei teagi, mis see mets tegelikult on, peaasi et metsaga äri saaks teha. Aga need, kes on kohalikud, kes on eluaeg metsaga kokku puutunud, nemad ju teavad, kuidas metsaga ümber käia! Alla 10 hektari metsakesele ei oleks mingit metsamajandamiskava vaja. Kui keegi ei majanda korralikult, lagastab või põletab – selleks on olemas keskkonnateenistus! Naaber ütleb ju kohe, et see pani metsa põlema või et tolle mets on lastud raisku.

Erametsa majandamise kava on kammits, mis on maarahvale ümber kaela pandud. See tuleks praegusel kujul ära kaotada. Vähemalt vanadele olijatele ja neile, kes eluaeg on metsaga tegelnud. Tehke, jah, neile, kes on linnast ja kokku ostnud suured lahmakad metsa!  Nemad ei tea, kuidas metsa majandada! Aga et minusugune inimene, eluaeg metsas elanud ja töötanud, peab ka tellima mingist büroost või OÜ-st metsamajandamiskava!.. Jama! Need valgekraed peaks riigimetsas hooldusraiet tegema, mitte riigi ja rahva raha kulutama (autod, arvutid, telefonid, kõrged palgad…)!

Vallas istub ametnik – metsanõunik või mis ta on. Tema juurde peab siis minema see talunik, kellel on mets, ja paluma metsateatist. Vanasti läks mees käsisaega metsa, võttis kütteks, võttis tarbepuuks. Teadis, mida võttis – mets oli hooldatud. Nüüd pean minema ametniku juurde ja paluma, müts peos: kas ma saan oma metsast lõigata! Ja see tulumaks! Vanainimene ise ei jõua metsa üles töötada, palkab inimesed. Väljavedamiseks ka. Mis see kõik maksab!? Ja siis maksa sellist tulumaksu, et tegelikult tulu polegi! Vaata et tuleb oma metsa müügile peale maksta...”

 

Võtame jutu kokku

Metsa majandamisega tegeleb palju ametnikke, aga väga vähe on neid inimesi, kes metsa arengul ja olukorral ka looduses silma peal hoiavad. Eriti riigimetsas.

Erametsa majandamisel peaks rohkem usaldama metsaomanikku. Alla 10-hektarise metsa puhul ei peaks metsamajandamiskava olemasolu olema kohustuslik. Oma metsa majandamisel peaks bürokraatia kõvasti vähenema.

Varsti on Riigikogus arutamisel metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Püüame siis neid vana metsataksaatori mõtteid selle eelnõu arutamisel arvesse võtta.

 

TOIVO TOOTSEN, Riigikogu liige

 

EESTI METS: Kas selline soine võsa hakkabki varsti olema kogu meie mets? Praegust metsapoliitikat järgides tundub küll nii.                                  

 



Viimati muudetud: 12.11.2008
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail