Oravapartei ootab veeuputust

MALLE SALUPERE,      20. veebruar 2008


Kaunist sotsiaalministrit näeme-kuuleme päevast päeva õigustamas-selgitamas teoksilolevat töölepinguseadust, mille eelnõu toorik ja tööandjatest tegijate argumendid vägisi meenutavad üle-eelmise sajandi ajalugu.

Nimelt olid Baltimaade mõisnikud XIX sajandi algul suures kimbatuses, sest uus keiser Aleksander I hakkas pärast siinseid 1805. aasta talurahvarahutusi nõudma pärisorjade olukorra kergendamist ja vakuraamatute reguleerimist (Rootsi ajaga võrreldes oli koormisi mitmesuguste nippidega ligi kahekordseks tõstetud).

Tõsiste materiaalsete kaotuste ärahoidmiseks serveerisid mõisnikud ettepanekut talupoegade vabastamiseks kui omakasupüüdmatult humanistlikku akti, sest seni oli just pärisorjade tükihind ja maade väärtus olnud mõisate hindamise aluseks. Mõisnikud olid aga seadusega kohustatud hoolitsema oma elusinventari (s.t pärisorjade) majapidamise ja töövõime jätkusuutlikkuse eest, ja viimaseil oli õigus ülekohtu peale kaevata.

Võimudele maaliti meeltülendav pilt vabade inimeste edaspidistest võrdsetel alustel sõlmitud lepingulistest rendisuhetest, kus mõisnik ei pidanud enam vastutama ja talupoeg võis endale alati uue koha leida. „Vabastamine" toimus Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Kuna aga maa jäi täielikult mõisniku omaks ja talupojal polnud õigust kihelkonnast lahkuda, polnud tal ka võimalust tingida, veel vähem tingimusi esitada, eriti kui ta kartis kaotada just seda maalappi, mida oli harjunud mitme põlve ajal omaks pidama.

Teame kõik, mis juhtus: Pühajärve ja Mahtra sõda, usuvahetus, väljarändamine, proletariseerumine ja linnastumine. Mõisnikud aga rikastusid ja nendevastane vimm lahvatas 1905. aasta sündmustes. Seda jätkus Võnnu lahingukski 1919.

Maksumängud

Praegune situatsioon sarnaneb kirjeldatuga, sest nüüd nõuab „Euroopa" seaduste ja tagatiste ühtlustamist. Demagoogilise kiskjakapitalismi libaõigustuse prognoositavatele tagajärgedele on viidanud isegi president Ilves. Retoorikaga saab musta valgeks rääkida ja rumalaid veenda, aga tegelikkust selle abil ei muuda. Mõnda aega võib püksata jäetud ning paljakskooritud rahvas ju "maksuvabal reedel" koos kurnajatega kepsutada, õndsalt uskudes tõotatud helge paradiisi (kommunistlik või kapitalistlik – pole vahet!) peatset saabumist, aga läheb siis ikka oma teed.

Räägime ka maksualandusest (neile, kes veel numbreid tunnevad).

Siiani oli miinimumpalk 3600 krooni, sellest maksuvaba osa 2000 krooni; kätte jäi pärast 22-protsendise tulumaksu mahaarvamist 3248 krooni. Uuest aastast on tulumaksuvaba 2250 krooni, minimaalpalk 4350 krooni, tulumaks 21%; kätte saab 3909 krooni. See on 20,35% enam kui senise miinimumpalgaga, aga riigi tulu kõige vaesematelt võetava tulumaksu näol suureneb 25,28%, sest senise 352 krooni asemel läheb riigile 441 krooni kuus. Sotsiaalmaksu-"saak" miinimumpalgalt tõuseb 21,9% võrra. Alampalka saab aga kaks inimest viiest töövõtjast.

Eesti keskmise palga saajad võidaksid maksulangetusest vaevalt ühe korraliku prae.

Oravate ponnistused

Madalapalgalised saaksid seega vähem kui pool praadi, aga valitsuse pidu katku ajal ehk vabariigi juubelipidustused võtavad iga maksumaksja taskust kaks praadi. Iga elaniku kohta hällist hauani on planeeritud kulutada 100 krooni, kokku 130 miljonit krooni. Sellele lisandub sada miljonit krooni Kaitseministeeriumi raha Vabadussambale.

Aga mis teha, kui rahvas nõuab tsirkust?! Tundub, nagu oleks Harry Potteri võlukepp sattunud Andrus Ansipi kätte, kes on edukalt ära õppinud vaid juhmistamise. Tema arvutusoskusest räägib soovitus alampalgalistele – otsida tasuvam töökoht. Ta võiks pigem sundida tööandjaid kaotama miinimumpalgaga töökohad. Töö tuleb ju ikkagi ära teha…

Mind on juba ammu huvitanud, mismoodi näeks välja AS-i Eesti Vabariik pankrot. Asi näib vägisi sinnapoole tüürivat, aga midagi ette võtta ei taheta; salatakse probleeme, taotakse rahvusluse trummi (töövõtjate enamus on ju muulased!) ja püütakse, tähelepanu kõrvale juhtides, kedagi omaenda pattudes süüdi lavastada.

Pärast meid tulgu või veeuputus

Üks kommenteerija on Delfis arvanud, et „selle seadusega püüab reformierakond heastada suuri kahjusid, mis nende loodud pronksiöö eesti ettevõtetele kaasa tõi, ettevõtjad on hakanud isegi avalikult nurisema reformi tegevuse üle, nüüd siis üritatakse oravate matslik tegevus kompenseerida ettevõtjatele töölistevaenuliku töölepinguseadusega".

Eiki Nestor oli kindel, et see seadus läbi ei lähe. Mina sama kindel poleks. „Foorumi" saates ju selgus, et üle 80% vastanutest kardab töökohta kaotada, järelikult kardavad nad ka tööandjat mingil moel ärritada ega julge valjult protestida. Õigusenõudjate viha pole aga raske „rahvavaenlaste" pihta suunata, nagu ajaloostki teada.

Meie poliitikutel on elanikkonna lõhestamine seni hiilgavalt korda läinud, aga see on järjekordne Pyrrhose võit. Ja kui ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja…

Kas oravapartei usub, et pärast neid tulebki veeuputus?

Astmelise tulumaksustamise eelised

Eesti teeks targasti, kui järgiks vihjeid ega jääks ootama, millal meile otsest survet avaldama hakatakse. Kõrgeim maksumäär Saksamaal ja enamikus EL-i riikides on üle 40 protsendi. Tuleb korrata, et see protsent võetakse teatud summat ületavalt sissetulekuosalt.

Meie oludes "ähvardaks" see astmelise tulumaksu korral maksimaalselt mõndasada rikkurit, kes madalamate summade pealt maksavad ikka kõigiga võrdselt, samuti kehtib neilegi tulumaksuvaba miinimum. Veerandsajandi eest maksid OECD riikides megapalkade saajad enamasti tõrkumata meie mõistes kosmilist tulumaksu. XXI sajandil on see juba madalam: OECD keskmine oli 1980. aastal 67 protsenti, 2004. aastal 43 protsenti. Aga USA-s näiteks 1980. aastal lausa 70 protsenti ja 2004. aastal vaid 35 protsenti.

[esiletõste]
Eesti keskmise palga saajad võidavad maksulangetusest vaevalt ühe korraliku prae.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)