Nädala juubilar ANTON HANSEN-TAMMSAARE 130

RALF R. PARVE,      30. jaanuar 2008


Arvestades väärtushinnangute ja hariduse reformeerumist Eestis, pean siinkohal vajalikuks teadvustada, kes oli Anton Hansen-Tammsaare. Mees, kes mõnelegi meenub vaid näona 25-kroonisel rahatähel.

Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878 Järvamaal Albu vallas. Õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Käis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ajalehe "Teataja" toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastail kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jts. Juristidiplom jäi saamata, sest tudeng jäi tuberkuloosi.

A.H.Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit" (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees" (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus" (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939) ja näidend „Kuningal on külm" (1936).

A.H.Tammsaare on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud ta Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on A.H.Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui ka publitsistikat.

A.H.Tammsaare suri 1. märtsil 1940.

Allpool tutvustaks suurmehe mõningaid elunägemusi ja
hinnanguid, mis pole aktuaalsust minetanud rohkem kui kolmveerand sajandit hiljemgi.

Täitumata unistused

„Ka meie ootame, ootame kõigepealt oma kullakuningaid, neid hoolimatuid, teovõimsaid mehi, kes asutavad vabrikuid, avavad töökodasid, lasevad suureks veo- ja sõidulaevad merele, ostavad mõisaid, ja mitte ainult selleks, et neid kurnata, röövida, puid lõigates kas või kõige ilusamas pargis. Ühiskondlikku ellu, kodumaa poliitikasse toovad nad vahest niisuguse korruptsiooni, nagu seda varem meil kunagi pole nähtud. Nad on harjunud raha eest kõike saama, ja ehk püüavad nad valimistel, kohtade jaotamisel, avaliku arvamise loomisel teha, mida ühe Inglise mõjuva poliitikategelase kohta 17. aastasaja lõpul teatatakse: „ta müüb kõike, mis tema võimuses seisab, ja iseennast on ta nii sagedasti müünud, et hind madalamale on langenud, kui et uus müümine enam kasu tooks"."

Unistused. „Tallinna Teataja" 1916, nr. 254


Paberi võim

„Trükimustaga määritud paber peab kõik seletama, kõik korraldama. Paber loob usu ja armastuse, paber loob mõtte ja teaduse, paber loob jumalad ja imed, paber tõstab kuningad troonile ja tallab nad põrmu, paber annab kuulsuse ja häbi, paber toob sõja ja rahu, rikkuse ja pankroti, paber teeb meid vaimustatud isamaalasteks, teeb meid vaenlasiks ja sõbruks, paberilt saame oma igapäevased tundmused, kõneaine, ilmavaate, paberilt näime saavat kogu oma vaimu ja hinge, südame tuksumisegi rinnas. Paber ei anna meile silmapilgukski mahti, et millessegi süveneda, iseendaga olla, ta ümbritseb meid vahetpidamata kõiksuguste olevate ja olemata, suurte ja väikeste, tähtsate ja tühiste asjakeste ja sündmustega ning seda teeb ta valimata, läbisegi, nii et me tahes või tahtmata pea kaotame./.../
Strindberg tundis seda paberi labastavat survet nii teravalt, et ta aastate kaupa ühtegi ajalehte ei lugenud ja et ta kloostrite asutamist soovitavaks pidas, mis oleksid eraldatud paberlikust maailmast."

Inimese jälil. „Vaba Maa" 1919, nr. 129.


Võimuihast

„Ükskord oli selle rahuldamiseks vaja ainult isiklikku jõudu, osavust ja julgust, aga nüüd peab selleks muretsema ladumismasinad, rotaatorid, ajalehed, mis peavad päev päeva kõrval, kui vaja, pasundama tühja tuult, võltsima, petma, valetama, keelt kandma, tõsiasju varjama või neid väänama kas või oinasarveks. Peab saatma kõnelejaid välja inimeste ergukava, nende mälu, mõistuse ja otsustusvõime tampimiseks, et oleks kõik lai ja latergune, nagu võimuihkajale sobiv. Sealjuures võib võimuihkaja ise olla omataoline „õlest mees", kellel pole kuigi palju isikliku julgust, osavust ega jõudu. Peaasi, kui leidub raha hea reklaamiaparaadi käimapanemiseks ja kui tihatakse teatud hulgale küllalt palju lubada, ilma et õieti kunagi usutaks, et antud lubadusi oleks võimalik täita."

Inimese kultuurist. „Vaba Maa" 1934, nr. 46–47.



Euroopast

„Sellepärast võiks hüüdele „Rohkem Euroopat!" niisama hästi kõrvale seada hüüde: „Vähem Euroopat ja rohkem meid endid!" Meie loome kõigepealt iseendale, mitte Euroopale."

Vaimne töö ja kasu. „Vaba Maa 1935, nr. 36.


Välismaise ees lömitamisest

„Millega seletada tänapäevalgi meie kui ka teiste rahvaste juures üleliigset enesetoonitamist tõult, verelt, vaimult, iseteadvuselt, keelelt, meelelt: ei olda iseendaga rahul, tuntakse end alaväärtuslikuna kellegi teisega võrreldes. [...]
Võõrad kombed ja eluviisid, võõras keel, võõrad ehted, toidud ja joogid, võõrad mehed ja naised, võõras kirjandus ja kunst – üldse kõik, millel võõras lõhn küljes, on otsitud ja ihaldatud kaubaks seal, kus üleliia toonitatakse iseennast ja oma rahvast."

Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval. „Eesti Kirjandus" 1936, nr. 12.

Välja valinud Ralf R. Parve

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)