Kas Eesti vajab oma tuumajaama?

ANTO RAUKAS,      17. mai 2006


Et püstitatud küsimusele vastata, peame eelkõige endilt küsima: kas meil on tuumaenergeetikale üldse alternatiive? Ilmselt mitte! Viimasel ajal kõneldakse Eestis palju suuremahulisest taastuvenergeetikast, kuid seda peamiselt välismaiste populaarteaduslike artiklite alusel ja majanduslikku tasuvust eirates.


Valdav osa Eesti elanikest on vaesed, ja riigi ülesandeks on neile elementaarsete elamisvõimaluste tagamine. Energeetika valdkonnas on seda seni tehtud riigi poolt doteeritud põlevkivienergeetika baasil. On väidetud, et 200 ruutkilomeetrile paigutatud tuulikud võiksid katta kogu Eesti elektrienergia tarbe. Kuid tuult on meil sisemaal tagasihoidlikult. Pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väikse tootlikkuse juures väga kallis ning tehniliselt on sellise ülesande lahendamine võimatu. Ka tuuleenergeetikat meil doteeritakse, ainult vahe on selles, et erinevalt põlevkivist rändab saadav kasum välismaale, ning seda juba alates kallite tuulikute ostmisest ja paigaldamisest.

Elektritootmist määrab elanike maksevõime
Elekter on oluline kõikjal, olgu tööstuses, teeninduses, olmes või transpordis, ning energia kokkuhoiu loosungitele vaatamata energiavajadus aiva suureneb. Maailm on muutunud ka üha plahvatusohtlikumaks, mistõttu riikidevahelised pinged energiaturul kasvavad. Seepärast on kõigis maades muutunud järjest aktuaalsemaks vajadus katta kodumaine tarbimine siseriiklike ressurssidega ning muuta elektritootmine ja jaotamine võimalikult efektiivseks. Tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmisel ja jaotamisel olnud hea ning sellist olukorda ei tohi halvendada. Loomulikult ei tohi me unustada uusi tehnoloogiaid ja võimalusi, näiteks tuuleenergia baasil saadavat vesinikuenergeetikat, millel on tulevikus suuri perspektiive transpordis.
Energia tootmist ja kasutamist ei määra meie roheline või mõnes muus värvuses mõttelaad, vaid elanikkonna maksevõime ja riigi rikkus, ehk lihtsamalt öeldes – tooteühiku hind. On erinevaid energiahindade määratluse võimalusi ja tabeleid. Kuid igal juhul on kõige odavamaks tuumaenergia, ning seda isegi tuumajaama ehitamise, jäätmete matmise ja jaama hilisema demonteerimise kulusid silmas pidades. Maailmas on praegu installeeritud 443 äriotstarbelist tuumareaktorit koguvõimsusega umbes 370 gigavatti. Ehitamisel on 24 reaktorit. Tuumareaktorites toodetakse 16 protsenti maailma elektrienergiast; Euroopas ligikaudu kolmandik, Prantsusmaal koguni 78 protsenti. Jõuliselt laiendatakse tuumaenergeetikat USA-s, Indias, Venemaal, Soomes jm.
Miks peaks Eesti olema erandiks ja pidama ennast naaberriikidest targemaks?

Eesti energeetika tulevik jääb sõltuma põlevkivist
Kavandades energeetika tulevikku peame eelkõige arvestama, kust tuleks Eesti nigela tootmise ja ekspordi/impordi katastroofilise vahekorra juures raha maagaasi ja teiste kütuste (bensiini, naftasaaduste) ostmiseks. Elektri suuremahuliseks importimiseks puuduvad meil rahalised vahendid ja pealegi pole elektrit naaberriikidest ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käivitamist. Seega energiaga peame ennast lähematel aastakümnetel ise tagama. Hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutuselevõtust jääb meie elektritootmise selgrooks siiski veel kauaks ajaks kukersiitpõlevkivi, mille ressursid on vajaduste katmiseks piisavalt suured. Saastemaksude karmistumise tingimustes on aga põlevkivienergeetika järk-järguline vähendamine paratamatu ja selle asendamiseks on lähematel aastakümnetel vaid üks tee – tuumaenergeetika kasutuselevõtt.

Eesti Energia ja eesti rahva huvid
Praegu käib riigis elav diskussioon selle üle, kas Eesti Energia osavõtul rajada kiirendatud korras uus tuumajaam Leetu või näiteks 15 aasta pärast Põhja-Eestisse, kus kohalik energiatarbimine on kõige suurem ja ülekandekaod seetõttu oluliselt väiksemad, kui Leedust elektrit tuues. Paremini saaks Eestisse rajatava väiksema jaamaga ühildada ka soojatarbimist ja manööverdamisvõimsusi.
Peame tegema selget vahet riigile kuuluva äriettevõtte Eesti Energia ja eesti rahva huvide vahel. Eesti Energia huvi Leetu minekuks on suur ja seda täiesti arusaadavalt. Püütakse endale krahmata osakest ühtsest Balti energiaturust ja klammerduda selle osakese külge ka pärast energiaturu avanemist, mil tootja müüki enam ei kontrolli. Olukord on soodne seoses Ignalina vana tuumajaama kavandatava sulgemisega, sest leedulastel ilma partneriteta käib uue jaama ehitamine üle jõu.
Kuid miks kiirustada ja mitte ehitada tuumajaam Eestisse siis, kui on välja töötatud uuemad ja märksa paremad tehnoloogiad? On ju ilmselge, et teadus aastal 2006 on midagi muud kui aastal 2016 ja hoopis midagi muud kui aastal 2026. Pealegi ei tekiks meil kohustusi seoses Ignalina tuumajaama demonteerimisega. Eestisse ehitatava tuumajaama puhul meil lammutamis- ja jäätmematmiskulusid ei oleks, ja see teeb oma energeetikaobjekti ehitamise Leedu jaamas osalemisest ilmselgelt odavamaks. Peagi oleks see Eesti oma jaam, mille nõustamisse saaks kaasata suurte kogemustega soomlasi ja ehitamisse Eesti ehitusfirmasid. Täieliku ohutuse tagamiseks saaks jaama viia maa alla seoses graniidikaevandamise alustamisega Maardus.

Targem on mitte tormata
Ka oleks 15 aasta pärast meil valida hoopis paremate generaatoritüüpide ja tehnoloogiate vahel. Juba praegu on kümneid erinevaid reaktoritüüpe (aeglustiga tuumareaktorid, survevesireaktorid, keevvesireaktorid, grafiitreaktorid, raskevesireaktorid jt), väljatöötamisfaasis on neljanda põlvkonna kiired tuumareaktorid. Seetõttu on üsna mõttetu küsimus, kui palju võiksid Eestisse sobivad reaktorid maksta näiteks 15 aasta pärast. Kindlasti vähem kui Ignalinasse kavandatud Kanada firma AECL reaktor ACR 700, mille investeerimismaksumus oleks kuulu järgi 1083 dollarit kilovati kohta, kuid mida meie 15 aasta pärast võiksime juba enda ostu kavandamisel käsitada vanarauana. Tark on seetõttu tutvuda olukorraga, oodata ja teha tarku otsuseid optimaalsel ajal.
Tuumaenergeetika Eestis ei vastanduks põlevkivienergeetikale, sest tippkoormuste katmine jääb endiselt eeskätt põlevkivi- ja gaasijaamade ülesandeks. See nõuab aga Narva jaamade kolmanda ja neljanda energiabloki kiiret renoveerimist, sest vastavalt Euroopa Liidu keskkonnanõuetele ja Eesti EL-iga ühinemise tingimustele pole vanade tolmpõletuskatelde kasutamine pärast 2015. aastat enam võimalik.
Kui Eesti riik ja Eesti Energia oleksid nii rikkad, et üheaegselt hiiglaslike summadega panustada taastuvenergeetika edendamisse, ülekandevõrkude renoveerimisse, Narva põlevkivijaamadesse ja Ignalina tuumajaama, siis ei oleks põhjust Ignalina projektile vastu seista, kuid nii rikkad me kahjuks ei ole. Miljardite kroonidega osalemine Ignalina tuumajaama rajamisel oleks Eestile kõigi aegade suurim investeering välisriiki.

Tuumajaama rajamine rahvahääletusele
Kuna tegemist pole peaministri ja Eesti Energia, vaid eesti rahva rahaga, siis nõuab see samm ilmselgelt rahvahääletuse korraldamist. Ka tuumajaama rajamine Eestisse saab toimuda vaid pärast rahvaga läbiarutamist ja siduvat referendumit.
Eeskujuks tuleks siingi võtta soomlasi, kes rahvale kannatlikult selgitasid tuumaenergeetika ohtusid ja eeliseid. Tshernobõli kordumise oht ei tulene mitte Eestisse rajatavast ühest või kahest väikesest (400–600 MW), vaid meie piiride läheduses paiknevast vananenud tehnoloogiaga suurest Sosnovõi Bori jaamast. Eesti on juba praegu Rootsi, Soome, Venemaa ja Leedu tuumajaamade rõngas. Kaugemas tulevikus rajatav uusima tehnoloogiaga kodumaine jaam riski oluliselt ei lisa.
Eesti vanasõnagi ütleb: kümme korda mõõda ja üks kord lõika. Kuid rätsepatöös nõuab mõõtminegi oskust, ning miks peaks tuumajaama rajamine vähem mõistust vajama kui korraliku ülikonna õmblemine?!

Seetõttu peaksid Eesti Energia ja peaministri raskestimõistetavad sammud olema riigikontrolli, Riigikogu ja ilmselt ka kaitsepolitsei senisest tõhusama kontrolli all.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)