Segadused ühiskondliku leppe ümber

OKSANA KOSTINA,      29. oktoober 2003


Eelmisel esmaspäeva kirjutas 38 osapoolt alla ühiskondlikule kokkuleppele. Eesti kolm suurima valijatoetusega erakonda ja mitu mõjukat organisatsiooni jäid kokkuleppe sõlmimisest eemale. Nad kommenteerisid oma mitteallakirjutamist erinevalt, kuid põhjus oli tegelikult üks ja seesama - kokkuleppe tekst ei vastanud nende ootustele ja lootustele. Miks siis aga nii läks?
Ühiskondliku kokkuleppe idee rippus õhus juba ammu. Valimiste ja europropaganda tõttu ei viitsinud keegi sellese eriti süveneda, ning kokkuleppe teksti kirjutamiseks moodustati sihtasutus, mis algusest peale hakkas tegelema vale asjaga.
Selleks et meelitada võimalikult rohkem organisatsioone kokkulepet alla kirjutama, hakati otsima kompromisse ja üritati seda lepet nii-öelda neutraalseks ehk "kõigile söödavaks" teha. Lõppude lõpuks tuligi välja, et rahvusliku leppe idee põhimotiiviks sai loosung "Miru mir!" ehk "Rahu maailmale!". Siinkohal on vanemad inimesed meenutanud Gorbatshovi perestroika-aegset loosungit "Davaite zhitj druzhno!" ehk hakkame nüüd kõik elama sõbralikult. Loosung ärkas elule aga siis, kui dessntväelased olid sapöörilabidate ja toomingalõhnalise gaasiga Tbilisis demonstrante tapnud ning Vilniuses ja Riiaski voolas veri. Muidugi, Eestis midagi taolist polnud, ent paralleele leiame. Ühiskondlik kokkulepe sõlmitakse nüüd, mil põllumajandus on põhja lastud, tekkinud on töötute armee, aidsihaiged, narkomaanid, sundüürnikud ja kodutud. Ja poliitikud kordavad gorbatshovlikku üleskutset - "Hakkame nüüd kõik elama sõbralikult". Ühiskondlikul kokkuleppel oma praegusel kujul puudub selge mõte, strateegia ning VASTUTAJAD.
Ühiskondlikus leppes on kirjas: "Allakirjutanud ühiskondliku leppe osalised kinnitavad, et teevad kõik endast oleneva leppes kajastatud seisukohtade elluviimiseks ..."
Seega võib tunduda, et allakirjutanud osapooled ongi need, kes vastutavad meie elu paranemise eest. Kuid mõelgem veidi. Just tänu sellele, et dokumendis puuduvad igasugused konkreetsed kavad, kuidas ja mille arvelt hakatakse suurendama lastele määratud dotatsioone, piirama alkoholi kättesaadavust, tugevdama aktiivset tööturupoliitikat ning tõstma hariduse kvaliteedi, võib igaüks vaadada nendele probleemidele oma mätta otsast.
Kuidas saaks ja võiks tõsta hariduse kvaliteeti? Mõni arvab, et Inglismaa tasemega haridus Eestis peab olema sama hirmkallis kui Oxfordis. Teine näeb kõigi probleemide lahendust õppejõudude palgatõusus. Kolmandas aga pakub suuremaid investeeringud haridussüsteemi ning tasuta kõrgharidust kõigile. Kuidas pärast lõplikku üksmeelt hakatakse seda suurepärast "hariduse kvaliteedi tõusu" ellu viima? Seda vastust teab vaid tuul.
Ühiskondlik kokkulepe ei pea olema lõputute ja tulutute vaidluste objekt. See ei tohi olla hall ning ilmetu plastiliinikänkar, mis tekkis eri värvi tükikestest. Rahvuslik lepe peab olema selge ja konkreetne. Me võiksime alustada lihtsate probleemide lahendamisega meie ühiskonnas.
Vaadakem meie kohutavat statistikat, mis näitab, et alkoholi ja narkootikumide tarbimine noorte seas suureneb kiiresti iga aastaga.
Ka igasuguse leppeta saaksime praegu aidata noort põlvkonda - karistuste karmistamisega alkoholi ja uimasteid alaealistele müüvatele diileritele, alkoholi müügi keelustamisega kauplustes, mis asuvad koolide kõrval jne.
Alustadatuleks lihtsatest ja enesestmõistetavatest asjadest, mitte aga vaielda kulunud tõdede üle.

Ühiskondlik kokkulepe ei pea olema lõputute ja tulutute vaidluste objekt. Me võiksime alustada lihtsate probleemide lahendamisega meie ühiskonnas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)