Nädala juubilar WILHELM CONRAD RÖNTGEN 170

Röntgen sündis 27. märtsil 1845 kaupmehe pojana ja pere ainsa lapsena Saksamaa linnas nimega Lennep (tänapäeval Remscheid). Algkoolis ei paistnud temas erilisi andeid, kuid ta armastas väga loodust. Lisaks pakkus talle huvi mehaaniliste leiutiste meisterdamine, mis oli talle iseloomulik elu lõpuni ning aitas teda tublisti ka tulevases teadustöös.

1865. aastal üritas ta astuda Utrechti ülikooli, kuid tal puudus päevasesse õppesse immatrikuleerimiseks vajalik keskkooli lõputunnistus. Nimelt visati ta koolist välja, ebaõiglaselt süüdistatuna õpetajast karikatuuri joonistamises. Ebaõnnestunud nali, mille taga oli tegelikult kaasõpilane.

Seepeale õnnestus tal astuda ta Zürichis polütehnilisse instituuti. Teda köitis algusest peale just füüsika. Ta lõpetas õpingud Zürichis doktorikraadiga 1869. aastal. Õpingute ajal oli kujunenud temast professor August Kundt’i lemmiktudeng ning pärast kraadikaitsmist suundus Röntgen professorile järele, algul Würzburgi ning hiljem Strasbourgi ülikooli. Järgnenud aastatel töötas ta mitmes Saksa ülikoolis.

Röntgen abiellus 1872. aastal Anna Bertha Ludwig’iga. Neil oma lapsi ei olnud, aga nad adopteerisid Anna vennatütre.

Oma kuulsaima avastuse tegi füüsik sisuliselt juhuslikult. Ta töötas palju ja üsna eraklikult ning jäi tihti pikkadeks õhtutundideks laborisse. Töötades gaaslahendustoruga, mis oli 19. sajandi lõpul üks populaarsemaid uurimisobjekte füüsikas, märkas Röntgen ühel õhtul juhuslikult, et selle läheduses asuv baariumi plaatinatsüaniid fluorestseerus just sel hetkel, kui kõrgepingeline vool läbis toru. Röntgen arvas, et helenduse põhjustas torust väljuv ultraviolettkiirgus. Ta pani oletuse kontrollimiseks toru musta kartongkarpi, kuid helendus ei vähenenud ja püsis ka kahe meetri kaugusel torust. Röntgen mõistis kohe, et oli avastanud uue kiirguse, mis suudab läbida teistele kiirgustele läbimatuid aineid.

Järgmised nädalad möödusid ainult laboris. Röntgen püüdis kirjeldada uuele kiirgusele, mille ta töö käigus oli nimetanud x-kiirguseks ehk tundmatuks kiirguseks, iseloomulikke omadusi. Kaks nädalat pärast avastust tegi Röntgen esimese pildi, kasutades x-kiirgust, oma naise käest (vt fotot!). Kui Anna Bertha nägi oma käe skeletti, hüüdis ta: „Ma olen nüüd näinud oma surma!“

28. detsembril 1895 andis teadlane Würzburgi ülikooli füüsikalis-meditsiinilise seltsi eesistujale üle esialgse teadaandena oma töö „Ühest uuest kiirteliigist“ („Über eine neue Art von Strahlen“). 23. jaanuaril 1896 pidas Röntgen samas seltsis ettekande koos demonstratsioonidega.

Röntgen jätkas avastatu uurimist süvendatult ja publitseeris uut tüüpi kiirgusest kolm uurimust, mis veelgi täpsemini seletasid selle omadusi. Uurimistöö oli niivõrd põhjalik, et uued ammendavad käsitlused järgnesid alles kümne ja enama aasta pärast.

Röntgenikiirgus on väga väikese lainepikkusega elektromagnetkiirgus, mis tekib kiirete elektronide voo pidurdamisel aines. Saksa teadlase avastus avaldas olulist mõju teaduse arengule. Röntgenikiirte abil uuriti paljude ainete omadusi. Röntgenikiirte omadustel põhineb nende kasutamine defektide avastamiseks läbipaistmatutes esemetes, haigete läbivalgustamiseks, pahaloomuliste kasvajate ravimiseks, ainete keemilise koostise uurimiseks jm otstarbeks.

Hoolimata erialasest edust ja kuulsusest ei hoolinud teadlane materiaalset kasust. Ta keeldus ka Saksa aadliseisusest. Röntgen ei patenteerinud oma kuulsaimat avastust, sest tema soov oli samasugune kui Marie Curie’l: kogu inimkond tervikuna saagu kasu leiutise praktilisest rakendusest. Nobeli preemiaraha aga annetas ta Würzburgi ülikoolile.

Au ja kuulsuse asemel eelistas Röntgen privaatsust ning pühendus teadustööle ja invaliidist naise hooldamisele. Ta jäi iseloomult tagasihoidlikuks ning armastas oma sõpru võõrustada maakodus Baieri Alpide jalamil. Temas püsis lummus looduse ja mägede vastu ning rohkem kui ühel korral sattus ta mägedes ohtlikesse olukordadesse.

Oma teadustööd ja eksperimente tegi ta tihti üksi, hoides neid ka saladuses. Ilma assistendita töötamist võimaldas noorpõlvest peale juurdunud huvi ja oskus iseseisvalt konstrueerida katseseadmeid. Õppejõuna oli ta tudengite seas ebapopulaarne, sest loengutes hüppas tihti teemalt teemale ega olnud eriti selgesti mõistetav.

Röntgenil oli sugulasi USA Iowa osariigis ning ta kavatses emigreeruda – olemas olid kindel töökoht Columbia Ülikoolis New Yorgis ja juba ostetud laevapiletid üle Atlandi sõiduks. Paraku sekkus tema plaanidesse Esimene Maailmasõda, ning Röntgen jäi karjääri lõpuni Müncheni ülikooli.

Hilisemas elus sattus Röntgen pankroti äärele ning veetis viimased eluaastad maakodus Müncheni lähistel. Tema testamendist lähtuvalt hävitati kogu isiklik ja teaduslik kirjavahetus teadlase surma järel.

Wilhelm Conrad Röntgen suri 10. veebruaril 1923 vähki. Teadlase töö seos erinevate kiirgustega on andnud alust spekuleerida selle üle, et kas vähidiagnoosi taga ei võinud olla ioniseeriv kiirgus. Kuid pigem ehk mitte, sest Röntgen oli selles valdkonnas üks esimesi, kes rutiinselt kasutas pliist valmistatud kaitsekatteid.

ULRIKA KARU

Jaga |