![]() Nädala juubilar ALFRED NOBEL 175IVARI VEE, 15. oktoober 2008Jälle on kätte jõudnud need päevad, mil jälgitakse suurema või vähema huviga: kes siis tänavu selle, vast ehk kõige ihaldatuma auhinna – Nobeli preemia – saab? Aastaid oli ka Eesti teatud kultuuriringkondades lausa rahvuslikuks mänguks ennustada: kas ometi nüüd pärjatakse ka meie Jaan Kross selle kõrgeima kirjandusauhinnaga? Pole küll teada, millel need ennustamised põhinesid, kuid iga kord oli selline uhkusega vürtsitatud tunne: oh sa pagan, jälle jäi natukene puudu... Midagi sellesarnast, et tsutike jäi Eesti jalgpalluritel puudu, et maailmameistriteks tulla. Pealegi sai ennast maha rahustada, et kindlasti on see kõik seotud „suure poliitikaga“, mitte aga kirjanikuandega.
Kes oli siis see maailma üks kõigi aegade suurimaid intrigaane, kelle sünniaastapäevast möödub mõne päeva pärast 175 aastat? Alfred Bernhard Nobel sündis 21. oktoobril 1833 Stockholmis ja suri 10. detsembril 1896 San Remos. Ta oli rootsi keemik, tööstur ja dünamiidi leiutaja. Alfred Nobel oli kõigest 29-aastane, kui ta taotles patenti nitroglütseriini ja nitraatide detonaatorile, kuid nitroglütseriin plahvatas sellest hoolimata vähimagi tõuke peale. 1866. aastal tegi Nobel aga juhusliku avastuse: kui purunenud pudelist välja voolanud nitroglütseriin absorbeerus pakendipolstriks kasutatud kobediatomiidis ehk kiiselguuris, oli tekkinud segu stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündiski dünamiit. Nobeli ettevõtteid tehti üle terve Euroopa, nende lõhkeainetoodang kasvas 11 tonnilt 1867. aastal kuni 66 000 tonnini 1895. aastal. Surres kuulus Nobelile ühtekokku 355 patenti. Enne surma Nobel mõistis, kui hirmsat kahju inimkonnale on toonud tema leiutatud lõhkeaine. Oma testamendis ta asutas füüsika-, keemia-, meditsiinu/füsioloogia-, kirjandus- ja rahuauhinna, mis antaks neile, kes aasta jooksul on suutnud inimkonnale suurimat kasu tuua. Nobeli preemia määravad Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia (füüsika ja keemia alal), Kuninglik Meditsiiniinstituut (füsioloogia ja meditsiini alal), Rootsi Akadeemia (kirjanduse alal) ja Norra parlamendi Nobeli komitee (rahuauhind). Komiteesid abistavad nelja Nobeli instituudi esindajad (kolm instituuti asuvad Stockholmis, üks on Oslos). Need komiteed pöörduvad iga aasta septembris kogu maailma teadlaste, kirjandustegelaste ja varasemate Nobeli laureaatide poole, et tehtaks ettepanekuid, keda auhinnata. Nobeli surma-aastapäeval, 10. detsembril annab Rootsi kuningas laureaadiks valituile Stockholmis kätte Nobeli bareljeefiga kuldmedali, diplomi ja tšeki. Samal ajal annab Norra kuningas Oslos kätte rahuauhinna. Lisaks nendele auhindadele annab 1969. aastast Rootsi Riigipank välja Alfred Nobeli mälestusauhinda majanduse alal. Selle saaja otsustab samuti Rootsi Teaduste Akadeemia. Nobeli auhind määratakse ühele isikule harilikult ainult üks kord, erandina on kahel korral auhinnatud Marie Curie, Linus Pauling, John Bardeen ja Frederick Sanger. Surnud isikule auhinda ei määrata, erandina on postuumselt pälvinud auhinna rootsi kirjanik Erik Axel Karlfeldt (1931) ja ÜRO peasekretär Dag Hjalmar Agne Carl Hammarskjöld (1961. a. rahuauhind). IVARI VEE
Viimati muudetud: 15.10.2008
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |