Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Nädala juubilar ALFRED NOBEL 175

IVARI VEE,      15. oktoober 2008

Jälle on kätte jõudnud need päevad, mil jälgitakse suurema või vähema huviga: kes siis tänavu selle, vast ehk kõige ihaldatuma auhinna – Nobeli preemia – saab? Aastaid oli ka Eesti teatud kultuuriringkondades lausa rahvuslikuks mänguks ennustada: kas ometi nüüd pärjatakse ka meie Jaan Kross selle kõrgeima kirjandusauhinnaga? Pole küll teada, millel need ennustamised põhinesid, kuid iga kord oli selline uhkusega vürtsitatud tunne: oh sa pagan, jälle jäi natukene puudu... Midagi sellesarnast, et tsutike jäi Eesti jalgpalluritel puudu, et maailmameistriteks tulla. Pealegi sai ennast maha rahustada, et kindlasti on see kõik seotud „suure poliitikaga“, mitte aga kirjanikuandega.

 

Kes oli siis see maailma üks kõigi aegade suurimaid intrigaane, kelle sünniaastapäevast möödub mõne päeva pärast 175 aastat?

Alfred Bernhard Nobel sündis 21. oktoobril 1833 Stockholmis ja suri 10. detsembril 1896 San Remos. Ta oli rootsi keemik, tööstur ja dünamiidi leiutaja.

Alfred Nobel oli kõigest 29-aastane, kui ta taotles  patenti nitroglütseriini ja nitraatide detonaatorile, kuid nitroglütseriin plahvatas sellest hoolimata vähimagi tõuke peale. 1866. aastal tegi Nobel aga juhusliku avastuse: kui purunenud pudelist välja voolanud nitroglütseriin absorbeerus pakendipolstriks kasutatud kobediatomiidis ehk kiiselguuris, oli tekkinud segu  stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündiski dünamiit.

Nobeli ettevõtteid tehti üle terve Euroopa, nende lõhkeainetoodang kasvas 11 tonnilt 1867. aastal kuni 66 000 tonnini 1895. aastal. Surres kuulus Nobelile ühtekokku 355 patenti.

Enne surma Nobel mõistis, kui hirmsat kahju inimkonnale on toonud tema leiutatud lõhkeaine. Oma testamendis ta asutas füüsika-, keemia-, meditsiinu/füsioloogia-, kirjandus- ja rahuauhinna, mis antaks neile, kes aasta jooksul on suutnud inimkonnale suurimat kasu tuua.

 Esialgu oli Nobeli fondis 31 miljonit Rootsi krooni. Selle vara protsentidest laekuv summa jaotatakse igal aastal viieks võrdseks osaks, mis antakse preemiana isikuile, kelle tööst on inimkonnal olnud kõige enam kasu.

Nobeli preemia määravad Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia (füüsika ja keemia alal), Kuninglik Meditsiiniinstituut (füsioloogia ja meditsiini alal), Rootsi Akadeemia (kirjanduse alal) ja Norra parlamendi Nobeli komitee (rahuauhind). Komiteesid abistavad nelja Nobeli instituudi esindajad (kolm instituuti asuvad Stockholmis, üks on Oslos). Need komiteed pöörduvad iga aasta septembris kogu maailma teadlaste, kirjandustegelaste ja varasemate Nobeli  laureaatide poole, et tehtaks ettepanekuid, keda auhinnata.

Nobeli surma-aastapäeval, 10. detsembril annab Rootsi kuningas laureaadiks valituile Stockholmis kätte Nobeli bareljeefiga kuldmedali, diplomi ja tšeki. Samal ajal annab Norra kuningas Oslos kätte rahuauhinna.

Lisaks nendele auhindadele annab 1969. aastast Rootsi Riigipank välja Alfred Nobeli mälestusauhinda majanduse  alal. Selle saaja otsustab samuti Rootsi Teaduste Akadeemia.

Nobeli auhind määratakse ühele isikule harilikult ainult üks kord, erandina on kahel korral auhinnatud Marie Curie, Linus Pauling,  John Bardeen ja Frederick Sanger. Surnud isikule auhinda ei määrata, erandina on postuumselt pälvinud auhinna rootsi kirjanik Erik Axel Karlfeldt (1931) ja ÜRO peasekretär Dag Hjalmar Agne Carl Hammarskjöld (1961. a. rahuauhind).

 Esimesed auhinnad anti välja 1901. aastal, Alfred Nobeli  viiendal surma-aastapäeval. Mõnel aastal pole sobivaid kandidaate leitud või on auhinnad andmata jäänud sõja tõttu.

 

IVARI VEE

 



Viimati muudetud: 15.10.2008
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail