Mingit Brexitit tegelikult ei tule!

Ühendkuningriigi (UK) kodanikud väljendasid kõigest oma soovi lahkuda Euroliidust. See ei oma mitte mingisugust juriidilist tähendust. Tegemist on pelgalt Briti parlamendile nõu andva otsusega, mida enamik euromeelseid poliitikuid heaks ei kiida, ennustab endise peaministri David Cameroni äi lord Astor.

„Referendum on kõigest nõuandva tähtsusega; sel puudub legaalne alus nõuda Euroliidust lahkumist. Parlament on suveräänne,“ kirjutas lord Astor juba enne referendumit Spectator’i veebiväljaandes. Sõltumata tulemusest, ei nõustu lord Astori väitel parlamendi enamus niikuinii Euroliidust lahkumise otsusele alla kirjutama, sest sellega väheneks UK mõju maailmaasjades kaasa rääkida oluliselt ja ühtlasi ootaks Suurbritanniat ees lagunemine.

Et rahva tahtega mitte vastuollu minna, valitakse tõenäoliselt venitamistaktika. Värske peaminister Theresa May teataski juba kohtumisel Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga, et 2016. aastal ei hakata lahkumisläbirääkimisi üldse pidamagi. May sõnul võtab „mõistlik ja korrastatud“ lahkumine Euroliidust aega. Igatahes imelik väljendusviis May poolt olukorras, kus rahvas on oma tahet väljendanud.

Poliitiline teater

Algusest peale on Brexit mulle jätnud poliitilise teatri mulje. Siinkirjutaja hinnangul valitsejate kammitsais oleval Briti rahval puudub praegu see jõud, millega nad ajaloos suuri merelahinguid võitsid, impeeriumi lõid ja, mis kõige olulisem, Euroopa kultuurilist nägu muutnud protestantlikku reformatsiooni algatasid. Miskipärast seostatakse reformatsiooni eelkõige sakslaste ja Martin Lutheriga, kuigi tegelikkuses olid reformatsiooni suurjõududeks William Tyndale, John Wycliffe ja, omal iroonilisel moel, ka kuningas Henry VIII.

Britid on pikki aastaid olnud väga euroskeptilised. 2004. aastal Inglismaal elades mäletan, kuidas maanteede äärde olid paigutatud vihased plakatid, mis nõudsid riigi lahkumist Euroliidust.

Euroopast tulnud inimesi, kaasa arvatud eestlasi, nimetavad nad mandri-eurooplasteks. Paljud inglased ülistavad Briti Rahvaste Ühendusse kuulumist ja põlgavad Euroliitu. Kahtlemata on inglased selle poolest kimbatuses olev rahvas, kel ette näidata võimas minevik, kuid kelle praegune heaolu püsib peaasjalikult Šotimaa loodusvaradel ja London City finantsrusikal. Kui inglased peaksid nendest kahest seoses Euroliidust välja astumisega ilma jääma, muutub see riik maailma mõistes üsna marginaalseks ja tähtsusetuks. Inglased hakkaksid iirlastele alt üles vaatama, ja see oleks täielik alandus! Ja milliste riikidega hakkaks Ühendkuningriik pärast Euroliidust välja astumist maailmapoliitikat ajama? Briti Rahvaste Ühendusse kuuluvate Bahama, Guyana ja Malawiga või? See oleks paras nali küll.

Anglofiilid ootavad Suurbritannia uut tulemist

Ühendkuningriigi marginaliseerumine on see, mida Briti poliitiline eliit kardab kõige enam.

Väidan: Briti eliit tegi kõik selleks, et referendum saaks Euroliidust välja astumise otsuse. Kuid seda mitte selleks, et Ühendkuningriik ka reaalselt välja astuks, vaid et võbisevalt ja sisevastuoludest murenenud Brüsselilt paremaid tingimusi välja kaubelda. Briti eliit soovib Euroopas taastada oma ajaloolise tähtsuse, mis aastakümneid Saksamaa ja Prantsusmaa varju on jäänud, ning selleks oligi neile vaja nn. Brexitit. Anglofiilid ja nende suurim liitlane USA ootavad juba ammu Suurbritannia uut tulemist.

Seda, et Brexit on olnud üks paras näitemäng, kinnitab fakt, et meediamogul Rupert Murdochile kuuluvad väljaanded ning Richard Desmondi Daily Mail ja Daily Express toetasid andunult Brexitit. Nii Murdoch kui ka Desmond kuuluvad läbi ja lõhki Briti eliiti. Muide, Venemaa president Vladimir Putin ennustas juba enne referendumit täpselt, et David Cameron kutsus referendumi esile eesmärgiga „välja pressida“ ülejäänud Euroopat, vahendab The Telegraph.

Brexit on olnud niisiis Briti eliidile tõeline unistuste täitumine: Brüsselilt on nüüd võimalik paremaid tingimusi välja kaubelda. Eesmärgiks on seatud mitte lahkumine, vaid Brüsseliga „uue diili“ sõlmimine. Rahvas sai auru välja lasta ja oma arvamuse idaeurooplaste immigratsiooni aadressil välja öelda. Britid võisid maailma tähelepanu nautida, millest nad juba pikka aega on unistanud ja ilma olnud. Reaalselt ei muutu aga mitte midagi – Suurbritannia jääb endiselt Euroopa Liidu liikmeks.

[esiletõste:] Ja milliste riikidega hakkaks Ühendkuningriik pärast Euroliidust välja astumist maailmapoliitikat ajama? Briti Rahvaste Ühendusse kuuluvate Bahama, Guyana ja Malawiga või? See oleks paras nali küll.

[fotoallkiri] ARISTOKRAATIA VÕIM: Endine peaminister David Cameron (vasakul) koos oma ämma ja äiaga – leedi ja lord Astoriga.

INDREK VEISERIK

Jaga |