Vali kord

Bernhard Lodjak,      04. august 2004


Selle loosungi all läks Eesti noorim poliitiline partei Res Publica viis aastaveerandit tagasi Riigikogu valimistele. Loosung "Vali Kord!" oli meie lihtsameelsematele valijatele tookord kahtlemata löövam kui mõni teine. Sellepärast, et seda, mida korraks võib nimetada, meie riigis lihtsalt ei olnud. Korra hävitamisele olid suurepäraselt kaasa aidanud varem võimul olnud isamaaliitlased, reformikad ja nende satelliidid mõõdukad, kelle juhid Mart Laar, Siim Kallas ja Andres Tarand lähevad, kui kunagi kirjutatakse õige Eestimaa ajalugu, sinna ülimalt negatiivsete tegelastena.
Tookord, Riigikogu valimiste ajaks, oli meie riik pooldunud kaheks: esimeseks ja teiseks Eestiks, rikasteks ja vaesteks. Viimastel oli probleemiks, mida süüa, kas homme on veel elu sees ja kus elada. Korda oli vaja, ja kuidas veel! Et just Res Publica pakkus korda, siis paljud õnnetud valijad valisidki selle partei. Aitasid selle võimule.
Juhan Partsi moodustatud valitsuse koosseis lubas eeldada, et oleme saanud rikkurite valitsuse. Olid ju sinna kutsutud rikaste esindajad ja verisulis noored, keda raha ja võimuga on hõlpus mõjutada. Kahjuks ka mõned teadlased tundsid, et nende tund on tulnud ja liitusid valitsusega.
Valitsuse töö hakkas nn platsi puhastamisega. Parts küll otsesõnu puhastamisest ei rääkinud, kuid seda agaramalt asendas võtmepositsioonil olevaid persoone oma poistega. Talle ei olnud tähtis võimu juurde upitatu tööoskused ega ka taust. Ainutähtis oli parteitruudus. Võhikutele palgati teadlikumad abid – loodi spetsiaalselt abiministri kohad.
Seoses Euroopa Liitu astumisega tuli olemasolevad seadused vastavusse viia, tuli uue peremehe käske täita. Mis sest, et sellega kaasnes iseseisvuse osaline loovutamine. Seaduste kohandamine ELi seadustega andis Riigikogule ja valitsusele hea võimaluse muuta olemasolevaid ja võtta vastu uusi seadusi, mis teeniksid rohkem nende rikastumist. Kes meediat pidevalt on jälginud, teab näiteid omast käest.
Riigi tegelik peremees raha nõuab pidevalt täiendavaid ressursse, raha aga ei saa meelevaldselt juurde teha, küll aga võtta sealt, kus on. Üks süütum võimalus on kokkuhoid. Ütleb ju vanarahvatarkus, et kokkuhoid ei ole koonerdamine. Kust ja millest kokku hoida, selleks leidsid targad respublikaanid piisavalt võimalusi. Jätkati Kallase valitsuse alustatud valdade liitmise kava arendamist. Kahjuks ei tulnud selle peale eelmine ega praegune minister, et kokkuhoidu annaks ka valdade personali mitmekordne vähendamine (ligikaudu tasemele, nagu esimese Eesti aegu), jättes valdade suuruse nende juhtide ja elanike ainuotsustada. Jätkati haiglate ja koolide liitmist ning sulgemist. Leiti, et rumalus on sotsiaalmaksust laekunud raha pensionäridele välja jagada. Ideid ja võimalusi kokkuhoiuks jätkus.
ELi ülimuslikud seadused andsid meie rikkuritele võimaluse oma huvisid veel paremini rahuldada. Nii võeti omaks välismaal (teistes ELi maades) kehtiv liikluskindlustuse seadus nn rohelise kaardi näol, mis kehtib sõiduks teistesse ELi maadesse. See seadusemuudatus tõi kaasa kõrgema maksu ka neile autoomanikele, kellel välismaale üldse asja ei ole.
Korrast riigis ei räägi ka hoopis eripärased juhtumid: Kultuurkapitali 8,5 miljoni krooni mahamängimine, riigi teraviljareservi varastamine Rakvere viljasalvest. Kui nii edasi läheb, ei maksa eriti imestada, kui ühel päeval riigipanga keldritest avastatakse rahareservi kadumine. Korda ei loonud Juhan Partsi partei Res Publica ega ka nende juhitav koalitsioon RRR. Juhtpartei autoriteedi langust näitasid ka Euroopa Parlamendi valimised – respublikaanide esindajad sinna läbi ei murdnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)