Mälestati 1905. aasta veresauna ohvreid

Ralf R. Parve,      02. november 2005


29. oktoobril otsustasid Eesti Muinsuskaitse Selts, presidendi kantselei ja Tallinna linnavõim mälestada Uuel turul 1905. aastal tsaarivõimude käsul mõrvatud ja vigastatud tallinlasi. Estonia teatri ees seisvale monumendile asetas rahvarohkel mälestusüritusel pärja Riigikogu aseesimees Toomas Varek.
1905. aasta oktoobrikuus streikis Eestis 20 000 tööstustöölist ja raudteelast ehk kolm neljandikku nende üldarvust. 16. oktoobril tulistasid tsaariarmee sõdurid Uuele turule kogunenud miitingulisi. Hukkus 94 ja haavata sai enam kui 200 inimest. Segastel aegadel õigustati tulistamist sellega, et pime rahvamass oli asunud eelnevalt rüüstama viinapoode ning kauplusi ja tuli taastada kord.
Senises taasiseseisvunud Eesti ajalookäsitluses on 1905. aasta Uue turu veresauna sündmustest ükskõikselt mööda mindud. Täpselt samamoodi, kui 1993. aastal ei tahtnud Laari saksalembeline valitsus midagi kuulda Jüriöö ülestõusu 650. aastapäevast.
1905. aasta sündmusi on seni tahetud näha kui Lenini ässitatud vastuhakku tsarismile ja kompartei ajaloo üht detaili.
Ent ajad muutuvad ja mõned isikud koos nendega. Leitud on jällegi üks propagandistlik trikk, millega sotsid ja rahvuslased tahavad ajaloolisele järjepidevusele rõhudes siduda end mingite oluliste sündmustega.
Pärast Uue turu veresauna ja tsaari manifesti asutasid rahvuslikud sotsialistid novembrikuus Tartus Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse ja liberaalsed rahvuslased Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mis võttis omaks vene kadettide programmi.
Omaaegseid kirjutisi lugedes võib näha, et tolleaegsed nõudmised piirdusid vaid kõrgendatud autonoomia taotlemisega tsaaririigi raames. Nagu pakkus meile vähem kui 15 aastat tagasi Gorbatshov. Iseseisvusest söandas aastal 1905 kõnelda üksnes poolhulluks peetud luuletaja Juhan Liiv, kes väitis ühes oma luuletuses, et "ükskord on Eesti riik".
Iseseisva riigi nõudest pole kirjutanud "Eesti iseseisvuse sünnis" eelmise Eesti tippajaloolane Eduard Laamann ega ka hilisem Eesti riigivanem, sotsiaaldemokraat August Rei oma raamatus "Mälestusi tormiselt teelt".
Fakt on aga see, et 1905. aastal pooldas üks osa Eesti poliitikutest radikaalseid, teine osa aga legaalseid võitlusmeetodeid. Ohvreid aga pidi kandma üksmeelne ja kokkuhoidev eesti rahvas. Täpselt samamoodi kui taasiseseisvumise ajal, mil rahvas oli meil üks, poliitilisi rahvuslikke jõude aga kaks.
1905. aastale mõeldes meenuvad rahvuslase Oskar Looritsa sõnad: "Kahe-rinde-needus kummitab eesti avalikus elus juba Läti Hendriku ajaraamatu lehekülgedelt. Kahe-rinde-needus suretas iseseisvas Eestis vastamisi nn Tallinna ja Tartu vaimu loomuliku potentsi ... Sellises õhkkonnas tuleks taotleda teadlikult ometi seda, et kui mitte koos, siis ärgu vähemalt üksteise vastu töötatagu, vaid kantagu vastastikune võitlus omavahelise võistluse pinnale, olgu küll erinevaid radu, kuid siiski kõrvu samas suunas ja sama sihi poole tüürides."
Niipaljukest võiksime me lõpuks oma ajaloost õppida!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)