Pronksmees, kes jäigi ellu

24. aprillil ehk kaks päeva enne pronksiööd pooldas Pronkssõduri äraviimist Tõnismäelt 37% Tallinna elanikest ja selle vastu seisis 49% tallinlasi, 14% ei osanud oma seisukohta väljendada.

Turu-uuringute AS-i uuring, Eesti Päevaleht 25. aprill 2007

10. osa

Valitsus pattu ei tunnista  

Just nii see välja kukkus. Ka sõna otseses mõttes. Esimesele Pronksiööle järgnenud valitsuse varahommikusel istungil kerkis päevakorda küsimus jumalateenistusest, mis pidi peetama reedel, 27. aprillil kell 10 Tõnismäe

sõdurihaudadel. Kaitseminister Aaviksoo tungival nõudmisel jäeti see ära – kahel põhjusel. Esiteks, sel hommikul polnud mingit lootust leida Eesti pinnalt mõnda vene õigeusu vaimulikku, kes nõustunuks telekaamerate ees oma kaasmaalaste ümbermatmise jumalateenistust pidama. Teiseks, nagu väljendas end sõnaosav kaitseminister, ei tohi venelastele jätta muljet, nagu oleks valitsus öösel pattu teinud ja sooviks hommikul palvetega seda endalt maha pesta.

Erilist enesekindlust väljendanud valitsus ei tunnistanud ka ühtki tehtud viga. Vaid siseminister Pihl viitas tagasihoidlikult üksikutele puudujääkidele politsei töös.

Toompea koridorides võis järgmistel päevadel kuulda ka arvamusi Ansipi meeskonna käpardlikkusest. Väljendati mõtteid valitsuse tagasiastumisest või vähemalt mõne jõuministri mahavõtmisest, kuid need jutud jäid sinnapaika.

Nii valitsuses kui ka meedias jäi tegemata sündmustiku põhjalik analüüs. Küsimusele, miks kaitsepolitsei ohuprognoose ei arvestatud ja venelaste võimalikke reageeringuid ignoreeriti, pole tänini keegi vastanud. Kas võiksime ka teada saada, miks ohuprognoosi-dokument 25 aastaks salastati? Kas sisaldus selles siis nii tähtsat strateegilist infot? Või hoopiski ei julge suure rahvarahutuse esile kutsunud valitsusliikmed oma ebaprofessionaalsust tunnistada? Nähtavasti ei võtnud nad ohuprognoose tõsiselt, kuigi võinuks.

Mis puutub välisohusse, millega avalikkust enne rahvarahutusi eksitati, siis sellele sain vastuse Riigikogus, kui 2007. aasta 11. juunil Valge saali istungil räägiti pronksiööde tulemustest.

Küsimusele, kas vastavad tõele mitme valitsusliikme väited, nagu oleks Venemaa kavandanud Eestisse 9. maiks riigipöördekatset, vastas Kapo peadirektor Aldis Alus üsna ühemõtteliselt: “Kriminaalõigusliku lähenemise juures ei saa me rääkida riigipöördekatsest. Me ei räägi üldse sellest, et oli oht Eesti põhiseaduslikule korrale. Oht oli avalikule korrale.“ Seega kummutas kaitsepolitsei tippjuht väljamõeldised Vene riigi kavast  terroriaktide abil ohustada Eesti põhiseaduslikku korda.

Pronksiöödele järgnenud päevadel nii president Ilves kui ka peaminister Ansip hurjutasid oma teleesinemistes vaid vene kurikaelte märatsemist, kuid põhjusi, miks huligaanide halb energia valla pääses, ei puudutanud keegi.

Küsimused, miks Ansip kuju enne 9. maid maha tahtis võtta ja miks ei valitud hoopis rahulikumat varianti – Pronkssõduri eemaldamist suvekuudel –, pole samuti vastust leidnud. Õhku jääb küsimus: kuidas Pronksiöö hommikutundidel vaid mõnekümne minuti jooksul leiti üle tonni kaaluva skulptuuri transportija? Või oli kõik juba varem kokku lepitud ja „punane kraana“ ammu ootamas?

Kriisi saanuks vältida  

Me ei ole selles loos arutlenud Pronkssõduri Tõnismäelt äraviimise vajalikkust. Kas oleks olnud õigem ta sinna alles jätta või mitte? See vääriks eraldi kirjutist.

Isiklikult arvan, et kõige õigem oleks olnud Tõnismäele kujundada nn leppimismemoriaal, kus kõrvuti seisnuks mälestusmärgid nii Nõukogude kui ka Saksa poolel sõdinuile. Oleksime ära teeninud lugupidamise kogu Euroopalt ja suutnuks ajaloole väärikalt näkku vaadata.

Ent tegime nii nagu 1991. aastal – jätsime kasutamata hindamatu šansi riigi majandusele kolmanda tee leidmiseks, millega püüdnuks ehk kogu maailma tähelepanu. Kuid ei, valisime kõige hullema, äärmusliku röövkapitalismi tee, mille Euroopa juba kolmekümnendail aastail maha jättis.

Nii kas seekord. Valisime Pronkssõdurile kõige halvema tee ja jätsime Euroopale taas pahatahtliku ja viriseva, kuid äpu poisipõnni mulje. Ometi olid targad mehed nii peaministrit kui tema valitsust hoiatanud, et memoriaali lõhkumisest pole midagi head oodata.

Kaksteist erinevate ülikoolide õppejõudu saatsid kaitseminister Jaak Aaviksoole avaliku kirja, milles hoiatasid mälestusmärgi ümberpaigutamisega seotud riskide eest. Professorid olid seisukohal, et monumendi teisaldamine võib küll leevendada 9. maiga seotud päevaprobleeme, kuid kujuneks tõsiseks riskifaktoriks laiemate huvide seisukohalt.

„Eesti pikaajalised huvid on sisemine stabiilsus ja rahvusvaheline tõsiseltvõetavus. Pronkssõduri teisaldamine kahjustab mõlemat,” seisab kirjas. „Lootus, et selle abil on võimalik vähendada erimeelsusi või kehtestada ajaloolist õiglust, pole meie arvates põhjendatud. Probleem pole ju pronkssõduri asukohas, vaid väga erinevates, mitmes punktis vastandlikes ajalookäsitlustes. Eestile on kleebitud natsiriigi silt, meie tõsiseltvõetavus on saanud tagasilöögi.”

Riskide leevendamiseks soovitasid professorid tagasi pöörduda Lennart Meri kunagise idee juurde kujundada Tõnismäele kõigi Teise maailmasõja ohvrite mälestuspaik. Nagu nüüd teame, käitus Ansipi valitsus teadlaste soovitustele otse vastupidiselt ja põhjustas sellega kõik need negatiivsed tagajärjed, mille eest kaitseministrit oli hoiatatud.

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |