Nädala juubilar TOVE JANSSON 100

Neist enamik pole kindlasti kuigi palju kuulnud Tove Marika Janssonist, sest tema raamatud on nende loojast kuulsamad. Tove Jansson sündis 9. augustil 1914 Helsingis, mis koos ülejäänud Soomega kuulus tollal alles Venemaa keisririiki. Tulevase kirjaniku vanemad olid kunstiinimesed. Isa oli skulptor ja väike Tove oli tihti talle modelliks. Ema oli illustraator ja graafik, kelle loomingu hulka kuuluvad muu hulgas nii mõnedki Soome margid ja rahatähed. Koguni tüdruku nooremad vennad olid kunstnikud, neist Lars Jansson üsna tunnustatud koomiksite autor ja aastaid hiljem oma kuulsa õe muumilugude pildiseeriate jätkaja.

Sama teed astus tegelikult ju Tovegi, kuigi esialgu tegeles ta maalimisega, mida muide luges kuni elu lõpuni oma peamiseks tegevusalaks. Soomerootslastena oli perel sugulasi ja tuttavaid ka Rootsis, kus väike Tove koos oma emaga Soome iseseisvumisaastate keerulisel ja tormisel ajal mõne aasta elas. Isa võttis osa Soome kodusõjast, kus võitles võitjate poolel. Peaaegu kõik suved veetsid Janssonid kas Stockholmi või Porvoo lähedal asuvatel saartel. Sealt ongi pärit muumiraamatute maastikud.

Tove oli juba lapsena loominguliselt aktiivne. Oma esimesed trükivalgust näinud lood ja pildid tegi ta 14-aastaselt. Esimese kangelasteks olid marssal Mannerheim ja tema võitluskaaslased. Tove Jansson õppis kolm aastat Stockholmi kunstikoolis reklaamikunstnikuks. Samas koolis oli õppinud ka tema ema. 1933. aastal tuli Tove Jansson tagasi Helsingisse, et jätkata maaliõpinguid Ateneumi kunstikoolis. (Praegu on Ateneumi muuseumis kuni septembrini lahti Tove Janssoni põhjalik isikunäitus, mis peagi viiakse vaadata jaapanlastele.)

Maalikunstnikuna esines Tove Jansson nii mõnelgi näitusel ning auhinna- ja toetusrahad võimaldasid tal enne sõda loomingumatkadel Pariisis ja Itaalias käia. Maalikunstist ta siiski ära ei elanud, mistõttu hakkas üha rohkem kaastööd tegema ajakirjadele ja ajalehtedele, üsna varsti ka kirjaniku ja raamatuillustraatorina.

Tove Jansson sai tuntuks karikaturistina. Talle polnud võõras ka poliitiline karikatuur, mis mõnikord tõi kaasa sekeldusi. Neid põhjustasid nii Janssoni terav seisukohavõtt Müncheni lepingu suhtes kui ka piitsutavad pilapildid Hitlerist ja Stalinist. Umbes samal ajal mõtles Tove Jansson välja muumid. Neist esimese joonistas ta oma suvemaja välisseinale. Siis oli selle tegelase nimi veel Snork. See Snork oli üsna pahatahtlik, kondine ja vaata et sarvedega.

Esimese mõnusa muumiraamatu „Väikesed trollid ja suur veeuputus“ kirjutas Tove Jansson Talvesõja ajal. See ilmus koos piltidega siiski alles 1945. aastal. Napp kriitika oli küll heatahtlik, kuid esimesed muumiraamatud polnud kaugeltki menukad. Vähe sellest, kuulus kirjastus Söderström loobus uute muumiraamatute trükkimisest, sest need suurendanuks vaid kahjumit. Kirjandusliku läbimurde tõi kolmas muumiraamat „Võlukübar“, mis ilmus juba uues kirjastuses. Raamat sai kohemaid kuulsaks ka Rootsis ning üsna pea ilmus tõlketeosena Suurbritannias ja USA-s. Esimese rahvusvahelise tunnustuse, Nils Holgerssoni preemia pälvis Tove Jansson aastal 1953.

Kolmteist aastat hiljem lisandus sellele Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia, veidi hiljem Selma Lagerlöfi preemia. Tove Jansson on pälvinud mitmeid Rootsi Akadeemia auhindu ning aastal 1993 Soome riikliku kunstipreemia. Samal aastal Tamperes avati Muumimuuseum.

Tähelepanuväärsed on Tove Janssoni illustratsioonid maailmakirjanduse tähtteosele, Lewis Carrolli raamatule „Alice imedemaal“. Lisaks muumilugudele ja muumide pildiraamatuile kirjutas Tove Jansson mõnegi raamatu täiskasvanutele. Kindlasti tasub lugeda ta mälestusteraamatut „Kujuri tütar“.

Kunstnikul endal lapsi polnud. Tove Jansson, kes noorena oli kokku elanud nii mõnegi tuntud mehega, maalikunstnik Tapio Tapiovaara neist ehk kõige kuulsam, veetis peamise osa oma elust siiski graafik Tuulikki Pietiläga. Nad olid 1992. aasta iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul läbi aegade esimene avalik lesbipaar.

Tove Jansson elas 86-aastaseks. Ta suri juunis 2001 ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule. Seitsme aasta eest moodustatud Tove Janssoni Ühing püüab Soome enimtõlgitud autori teoseid kogu maailmas tutvustada ning lapsi ja nende vanemaid rohkem raamatuid lugema innustada.

Tove Janssoni juubeliaastat tähistatakse kogu maailmas. Ilmus ju tema teoseid kümnetes riikides ja sama paljudes keeltes. Alles hiljuti näitasid uudistekanalid lugu ühest äsjaavatud Jaapani muumikohvikust, kus oma lemmiktegelastega võib ükskõik kui kaua tõtt vaadata ja loomulikult ühispilte teha. Jaapanlaste kutsel alustas Tove Jansson kunagi just sealt oma maailmamatka koos Tuulikki Pietiläga. Reisist valmis rida kitsasfilme, mida on mitmetes saadetes kasutatud.

Juubeliks on Soomes valminud paar uut dokumentaalfilmi, mis peagi eetrisse jõuavad. Näha saab ka Tove Janssoni novellide alusel tehtud telefilmi „Peaosa“, mis räägib kahe väikesel saarel elava naise igapäevaelust ja -olust. Eriti rohkesti on soomlastel kavas raadiosaateid Tove Janssonist, ta mõtteist ja mälestustest.

Eesti keelde on Tove Janssoni raamatuid tõlkinud Vladimir Beekman, Elo Raukas, Tõnis Arnover ja Mari Jesmin. Raamatuist viimane, jutukogu „Reis kerge pagasiga“, ilmus üheksa aasta eest.

Kuidas lõpetada lugu maailmakuulsast muinasjutuvestjast? Tegelikult tema lood, eriti veel muinasjutud ei lõpegi. Muutuvad vaid lugejad ja nende arusaamad, mis omakorda ju selginevad loetu põhjal. Kui nii, siis mäletatakse ja meenutatakse kaua ka nende lugude autorit Tove Janssonit. Ja see pole mingi luule ega muinasjutt, vaid täielik tõsijutt.

ENN EESMAA

Jaga |