Nädala juubilar KAARLO JUHO STÅHLBERG 150

 Tema peres räägiti alati soome keelt. Ta pärines luteri vaimulikest, kuid pastoriteed ei valinud. Kaarlo Juho isa suri, kui poeg oli alles 8-aastane, ning see viis perekonna raskesse majanduslikku seisu, mis sundis ema tööotsinguil siirduma Oulusse. Seal astus poiss soomekeelsesse eralütseumi, kus oli klassi priimus. Seejärel valis Kaarlo Juho edasisteks õpinguteks õigusteaduse ning kaitses Helsingi ülikoolis doktorikraadi. Temast sai ka Helsingi ülikooli abiprofessor. Sel ajal hakkas Kaarlo Juho aktiivselt osalema poliitikas ning liitus Noorsoomlaste erakonnaga. Ta lõi perekonna, kus kasvatas kuut last, kes täiskasvanuna jõudsid ühiskonnas silmapaistvale positsioonile.

 Ühiskondlikelt vaadetelt oli ta põhiseaduse pooldaja. Teatavasti oli Soome 19. sajandi lõpul Venemaale kuuluv suurvürstiriik. Kaarlo Juho ei olnud äge venestamise vastane, sest isegi kurikuulus kuberner Bobrikov määras ta tähtsale ametikohale Senatis. Kuid hiljem laskis ta siiski lahti, sest Ståhlberg oli liialt seadusekuulekas ning vastustas soomlaste kutsumist Vene armeesse. 1905. aastal määras omavalitsuse juht Mechelin ta Senati koosseisu ning Ståhlberg oli aktiivne Eduskunna (parlamendi) loomisel, mille juhiks ta ise 1914. aastal sai. Ta oli ka Soome iseseisvuse eest võitleja ning vastustas kuningriigi loomist. 1918. aastal juhtis ta kõrgemat halduskohut ning mõjutas tugevalt Soome põhiseaduse sisu.

25. juulil 1919 valiti Ståhlberg Eduskunna vasakpoolsete ja mõõdukate parempoolsete häältega Soome Vabariigi esimeseks presidendiks. Vastaskandidaadiks oli kindral Carl Gustav Mannerheim. Ståhlberg tegutses presidendina aastatel 1919–1925 ning peamiselt tegeles ta Soome kodusõja probleemide lahendamisega. Ståhlbergi peetakse Soome parlamentarismi rajajaks, mis toimib suuresti tänapäevani. 1925. aastal oleks ta võinud uuesti saada presidendiks, kuid loobus ise. Kandideeris paar korda hiljemgi, kuid ei osutunud napilt enam valituks. Ta polnud selline rahvamees kui järgmine president Pehr Evind Svinhufvud. Ståhlberg oli üsna uje ning tal oli väike kõneviga. Ståhlbergile ei meeldinud üldse reisimine ega riiklikud visiidid. Ainus riigipea, kelle ta 1922 vastu võttis, oli Eesti riigivanem Konstantin Päts, kellele see oli ühtlasi esimene riigivisiit.

 Teda süüdistati kahtleva suhtumise pärast jäägrite liikumisse ning ta ei toetanud Mäntsälä mässu. Hilisem Lapua liikumine (mõneti sarnane Eesti vapsidele) küüditas Ståhlbergi 1930. aastal nende kodust Helsingist Joensuusse, mis kutsus avalikkuses esile teravaid proteste, ning peastaabi pealik pidi selle eest koguni tagasi astuma. Juho Kusti Paasikivi eraarhiivist selgub, et Ståhlberg mõjutas Soome sisepoliitikat nn halli kardinalina kuni oma surmani 1952. aastal. Paasikivi hindas teda kõrgelt, nentides, et Ståhlberg oli mees, kes ei teinud kunagi vigu. Ta pani aluse Soome liberaalsele demokraatiale, kaitstes õigusriiki ja käivitades paljud uuenduslikud reformid.

 Ståhlbergi pärandiks võib lugeda tänini Soomes toimivat konsensuspoliitikat, mis põhineb põhiseaduse rangel järgimisel, äärmuste vastustamisel ning kodanikuõiguste austamisel. Paasikivi hinnang viitab sellele, et Ståhlberg ei otsinud odavat populaarsust nagu mõned tema järglased. Tema eeskuju on nakatanud siiski paljusid hilisemaid presidente nagu Tarja Haloneni või ka praegust riigipead Sauli Niinistöt.

 Soome poliitikas on kinnistunud demokraatia, milles austatakse erinevaid maailmavaateid ning valitsuskoalitsioone on loodud väga kirjult põhjalt, mitte põlates poliitika eri tiibade koostööd. Puudub selline jäik vastandamine ja sildistamine, mis on olnud iseloomulik kogu Eesti uuele iseseisvusajale. Soome pidas teatavasti sõdu Nõukogude Liiduga ning kannatas selle läbi rängalt nii oma territooriumide kaotuse kui ka sõjahüvitise maksmise läbi. Ehkki Soome rahva teatud kihtides küdeb veneviha (ryssäviha), siis riiklikul tasemel on alati püütud jääda konstruktiivseks suhetes oma suure idanaabriga. Kunagine kaitsepakt NSV Liiduga takistas Soome integreerumist rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kuid NSV Liidu lagunemise järel sai Soomest Euroopa Liidu liige. NATO liikmeks pole Soome astunud, sest rahva enamik seda ei toeta. Viimase aasta jooksul on Soome pidanud ühinema lääneliidu paljude sanktsioonidega Venemaa vastu, kuid püüdnud siiski ajada samaaegselt kontaktide poliitikat, ehitades sildu Ida ja Lääne vahele, mis iseloomustab Soome kogu välispoliitikat pärast Teist Maailmasõda.

 Selle taustal on ülimalt kummaline see konflikt, mis hiljaaegu puhkes seoses Soome välisministri Erkki Tuomioja ühe arvamuslooga, milles ta kahtles vajaduses luua üle-euroopaline Venemaa-vastane meediaorganisatsioon. Sellele sobimatult reageerinud Eesti välisminister Keit Pentus-Rosimannus tegi sellega tegelikult au Soome tasakaalukale ja iseseisvale välispoliitikale, mis väljendub ka põhjanaabri suveräänses kaitsepoliitikas. Soome riigi käitumises on küllap ka osake Ståhlbergi pärandit, kes ei otsinud konflikte, vaid tasakaalukaid lahendusi. Seepärast tuleks ka meil, eestlastel, õppida rohkem Soome kogemustest, kes on suutnud peaaegu 100 aastat järjepidevalt säilitada oma riiklust ja demokraatiat.

          MART UMMELAS

Jaga |