Valimisteks tehti Tammsaarest postuumselt sots

Anton Hansen-Tammsaaret on „privatiseeritud“ juba ennegi, ja ei kellegi muu kui nõukogude võimu poolt. Ühest küljest on selge – ka nõukogude võimul pidi Eesti territooriumil olema mingi kultuuriline nägu. Teisalt – oli ka neid, kes selle kirjaniku loomingu sügavusest ja tähendusest lõpuni aru said.

Tammsaare oli suurepärane Fjodor Dostojevski teoste tõlkija ja tundja, viimast aga sotsidega samastada pole kellelgi veel pähe tulnud. Eduard Vilde oleks sotsikstegemiseks ehk isegi etem olnud, pidades silmas praegust valimiskampaaniat. Kui Tammsaare näitas ülima täpsusega ära eestlase kui sellise olemust, siis Vilde „lõikas“ siinsed tegelased kihtide kaupa lahti kui kõige nüüdisaegsem tomograaf, või veelgi paremini. Ent ka Tammsaare puhul tekib küsimusi. Näiteks Põrgupõhja Jürkat üllatas südamepõhjani Kaval-Antsu käitumine – kui viimane oli Jürkal järjekordselt naha üle kõrvade tõmmanud, uuris esimene naiivselt: „Ants, sa oled ju minu sõber!“ Järgnes: „Enam ei ole!“ – „Miks ometi?“ – „Pole kasulik!“.

 Vaat nii, turumajandus, mille eest ka meie sotsid praegu seisavad, sellesse konteksti ei mahu!

 Kuid loogiline rida algab ju hoopis kaugemalt. Kui Plehhanov suure Leniniga tülli läks (põhjuseks ikka maailmavaatelised erisused), sotsiaaldemokraatia lagunes ja selle radikaalsem osa koos Leniniga paljunes põhiliselt pooldumise teel pidevalt.

 Sotsid ei kadunud ka iseseisvas Eestis kuskile; enne Pätsi riigipööret võiski Eestit suuresti sotsiaaldemokraatlikuks lugeda, võimumeeste järgi igatahes. Päts tegi sellele lõpu, ja kui nüüd uus iseseisvus taastati restitutsiooni korras, s.t uus seltskond jätkas sealt, kus Päts pidama jäi, siis tundub sotside soov taas võimule pääseda üsna loomulikuna. Äriloogikale vähemalt loosunglikkuse mõttes orienteeritud reformistid saavad siin eksisteerida vaid transpordivahendina või siis tööriistana, ja sotside avalikult välja öeldud eesmärk – sotsiaaldemokraatia või üle maailma – hõljub ka Tammsaare pildiga varustatud trammiliiniposti kohal. See peaks aga juba liig olema isegi sotside jaoks – eriti neile, kes Tammsaarest midagi teavad.

 Tammsaare muuseumi protestinoot auväärt kirjaniku ärakasutamise vastu jäi ilmselt paljudel kas märkamata või pandi see lihtsalt intellektuaalidest muuseumitädide kaitsereflekside arvele. Olles seal muuseumis üsna sage külaline, võin kinnitada, et sotse selles muuseumis (kui väga üksikud välja arvata) nähtud ei ole, mingist süvahuvist rääkimata.

 Tegelikult aga on kogu valimiskampaania suuresti mitte parteide, vaid nende palgatud reklaamifirmade omavaheline mõõduvõtmine. Nende produtseeritud tekstid aga keeleloogika koha pealt sageli mingit kriitikat ei kannata.

ANDRES RAID, ajakirjanik, Tallinn

Jaga |