Majanduspoliitika: Eesti allakäik ehk kuidas kivi jälle veerema saada

Suurim raiskamine on tegelemine sellega, millega üldse ei peaks tegelema. Uue valitsuse täpse tegevuskava paikasaamisel vaieldakse, milliseid makse ja mis määral peaks tõstma või mitte tõstma. Valimiste ajal rääkisid kõik erakonnad maksude tõstmisest – kes pooldas tarbimise maksustamist, kes läks füüsiliste isikute sissetulekute, kes varade kallale. Absoluutselt kõik peamised poliitjõud rääkisid maksude tõstmisest. Keegi ei olnud seisukohal, et kodanikud ja ettevõtlus on valitsusele niigi palju andnud, et nüüd oleks õige aeg katsuda nende vahenditega toime tulla. Võib-olla isegi rahvale välja pakkuma valitsemisele kuluva rahahulga vähendamist.

Uus „maksuvint” pärast igat valimistsüklit

Mis täna sisuliselt toimub, on see, et riigi arengu vundament (poliitikute mõistes – maksubaas) vajub kokku; vähemalt suhtelises võrdluses riigi üldiste vajadustega. Seega polegi elementaarsete vajaduste ja poliitlubaduste realiseerimiseks muid valikuid peale maksukergituse.

 See on halb olukord. Poliitikud saavad sellest aru (ainult ei räägi sellest). Kui midagi ei muutu, siis järgmistel valimistel asutakse järgmist „maksuvinti“ peale keerama: raha on vaja, järelikult – vaja rohkem maksustada. Mure on vaid selles, et varsti enam polegi neid, keda maksustada!

 Olukorra lahenduseks ei ole teistsugune koalitsioon teistsuguse maksude tõstmise paketiga. Hetke kriitikatules maksupaketil on ühed miinused (millest iga päev räägitakse), ükskõik millisel teisel maksude tõstmise paketil on teised miinused (millest kuuleksime hiljem). Pole olemas täiendmaksude „ideaalpaketti“.

 Reformierakond & partnerid tahtlikult ei tapa ettevõtlust, ei hävita riigi konkurentsivõimet, ei pinguta maapiirkondade tühjaksjäämise või trahviriigi kehtestamine nimel. Nad on lihtsalt sundseisus. Neil pole teisi variante. Koalitsioonipartnerid on ju varemgi valitsuses olnud, ning siis maksurünnakut vajalikuks ei peetud. Ehk, kui tänane „maksuteerull“ on tahtlik ja eesmärk omaette, siis oleks seda ammu tehtud. See on ikkagi sundseis.

 Erinevate koalitsioonikombinatsioonide maksupakettide asemel oleks lahendus ikkagi see, et kõik me turustaksime ennast rahvusvaheliselt paremini, teeniksime selle tulemusena rohkem, ja siis laekuks ka olemasolevate maksumäärade juures kasvanud majandusaktiivsusest riigieelarvesse rohkem raha. Vaid see võimaldaks enamat riiklikku sotsiaalsust ilma maksumäärasid tõstmata ja uusi makse kehtestamata. Ehk koguni saaks mõnda maksu alandada.

Maksurünnaku-meede peaks ikka ajutiseks jääma

Muidugi ei ole kirjeldatud ideaalvarianti kerge saavutada, sest vastasel juhul oleks kas praegune või mõni muu koalitsioon selle peale juba ammu läinud. Lühikeses perspektiivis jääb vahendiks ikkagi ja ainult „maksurünnak”, kuid oleks hea, kui see on vaid ajutine majandusmeede, millest taandutaks niipea, kui sisuline majandusvõimekus suurenema hakkab. Ning halbade vahel valides oleks hea kasutada sellist „maksurünnakut”, mis hiljem laseks sellest kergemini taanduda ja kahjustaks pikaajalist taastumisvõimet võimalikult vähe.

 Milline majanduspoliitika tagaks meile rahvusvaheliselt senisest parema koha ja inimestele jõuka elu, on raske öelda. Selle ümber on palju teoretiseeritud ja teoretiseeritakse ka edaspidi. Praktikas on katsetatud vaid parempoolset „käed eemale” majandusmudelit koos ilmnenud/teatud puudustega, kuid ka kindlasti plussidega.

 Samas ei saa kindel olla kõige selle täpses tulemis, mida katsetatud pole. Mõni suunatud majandusmudel võiks teoreetiliselt anda senisest parema tulemuse, kuid on kindlasti ka palju neid variante, mis meid veel rohkem kraavi tõukaks.

 Majandusstrateegia otsimisel ja leidmisel ei saa lähtuda eeldusest, et kogu vajalik imehüpe on võimalik mingi täiendava maksupaketiga. Või sellega, et kusagil tuleks halvad poliitikud asendada headega. Strateegia otsimine peab olema sisuline. St, olgugi et maksud on olulised, tuleb neist täna vaadata kaugemale.

 Eesti tänase majanduspoliitilise kaardi taustal on opositsioonil lausa kuldaeg. Valitsusparteide reiting kukub, rahvas on maksude pärast pahane, käib aktiivne diskussioon, poliitilisi väljaütlemisi jälgitakse tavapärasest palju erksamalt jne. Seega – ole opositsioonipoliitikuna vaid aktiivne ja lase käia!

Opositsioon peab nägema lemmikmaksudest kaugemale

Kuna valitsusevahetuse fakt majanduses iseenesest midagi paremaks ei muuda, peaksid opositsioonijõud juba praegu (sest võim võib saabuda ootamatult) proovima majandusruumi elustamiseks midagi sisulist välja mõelda. Kahtlemata on igal opositsioonijõul omad lemmikmaksud, mida võimule tulles õhinaga kehtestataks, kuid täiendavad maksud ei ole ühtegi rahvast rikkaks teinud, ükskõik kuhu need on suunatud või kelle arvelt kellelegi antakse. Ei aitaks teistsugused maksulahendused ka Eesti jõukuse kasvule kaasa – lihtsalt ühed pääseksid löögi alt ja teised satuksid sinna.

Valitsuserakondadel on pisut raske hakata strateegilisi lahendusi välja pakkuma, kui kogu aur läheb päevatulekahjude kustutamiseks. Siis ollaksegi kinni maksulahendustes, et eelarve ja mingigi valimislubaduste täitmise raha maksudest kokku korjata. Opositsioonil on aga rohkem aega ja puudub päevapoliitiline valitsuse kooshoidmise pinge. Seega just opositsioonist võiks tulla täiendavast maksust kaugemale nägevaid lahendusi. Ning kuna opositsioonis on nii parempoolseid kui ka vasakpoolseid, siis kambapeale võiks saada kogu ühiskonnale sobiva majanduslahenduse kokku küll.

 Kui me aga sisuliste majanduslahendusteni ei jõua, siis elame nelja-aastase poliitperioodi lihtsalt kõrgemate maksudega kui enne valimisi. Ükskõik siis, milliseks need maksutõusud kujunevad ja mis iganes koalitsioonid neid ellu viivad. Halb on see niikuinii.

Kõik see tüütab ära siin elavad inimesed ja siin tegutsevad ettevõtjad. Ühe koalitsiooni korral põgenevad riigist ühed ja teise korral teised. Elu muutub halvemaks igal juhul, maksubaas kahaneb ja rahva pettumus suureneb.

 Seega – parem tegeleme maksude kergitamisega mõistlikkuse piires, ja mõtleme seejuures majanduslikumalt ja ettenägevamalt.

 [Esiletõste:]   Valitsusparteide reiting kukub, rahvas on maksude pärast pahane, käib aktiivne diskussioon, poliitilisi väljaütlemisi jälgitakse tavapärasest palju erksamalt jne. Seega – ole opositsioonipoliitikuna vaid aktiivne ja lase käia!

[fotoallkiri]  RÖÖVMAJANDUS: Ideepuuduses ja rahanäljas Rõivase valitsus maksustab üha julmemalt oma rahvast, kuigi peaks hoopis maksustama välispankade kasumit ja kehtestama astmelise tulumaksu. Pilt on tehtud 26. aprillil Toompeal toimunud kütuseaktsiisi tõusu vastaselt meeleavalduselt. Foto: Indrek Veiserik

JAAN ÕMBLUS, ettevõtja

Jaga |