Olen saadetud Siberisse igaveseks…

PEEP KÄRP,      26. märts 2003


Eilne päev, 25. märts, oli meile rahvuslik leinapäev. Siis täitus 54 aastat Eestis toimunud suurküüditamisest, mil Nõukogude Liidu julgeolekuministeeriumi korraldusel ja Eesti kollaboratsionistide kaasabil arreteeriti ja deporteeriti Siberisse 20 772 eestimaalast. Suurem osa neist olid naised ja lapsed. Küüditati 4320 meest, 10 232 naist ja 6170 kuni 16-aastast last.

Küüditamisplaani Balti rahvaste deporteerimiseks koostas NLiidu Ülemnõukogu Presiidium juba 26. novembril 1948. Selle järgi tuli Eesti NSV-st 25. märtsil 1949 NLiitu küüditada 7500 perekonda. Virumaalt koos Rakvere, Kunda, Jõhvi ja Narva linnaga määrati küüditamisele 900 peret. Eestis moodustati deporteerimise läbiviimiseks komisjon, kuhu kuulusid EKP esimene sekretär N. Karotamm, Ministrite Nõukogu esimees A. Veimer, julgeolekuminister Boris Kumm, siseminister A. Resev ja ENSV peaprokurör. Deporteeritavate nimekirjade koostamine ja kogu operatsiooni läbiviimine lasus Eesti Julgeolekuministeeriumil eesotsas B. Kummiga.

Inimjaht venekeelse küüditamisorderiga

25. märtsi varahommikul algas inimjaht. Küüditamise juhid Tallinnas jälgisid arreteerimise käiku suure huviga. Eesti julgeoleku arhiivis säilinud dokumentidest näeb, et EKP esimene sekretär N. Karotmamm jälgis oma parteiaparaadi vahendusel kogu selle kuritegeliku operatsiooni kulgu, tehes "plaani täitmise" kohta omakäelisi märkmeid.
Esimesel küüditamispäeval jõuti 7500 perekonnast arreteerida 6580. 20 perekonda olid aga suutnud end arreteerijate eest varjata. On tõenäoline, et Moskvalt saadud küüditamisplaan tuli aga täita ja seda ka järgmisel päeval tehti. Kui ei saadud ettenähtud peret kätte, asendati see mõne teisega. Lõuna-Eestis jätkus küüditamine väiksemas ulatuses ka veel 1950. ja 1951. aastal.
Julgeolekuarhiivist leiti küüditamise arreteerimisorder järgmise sisuga: "Minule on … kuupäeval teatatud, et vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 26. novembri 1948. aasta seadusele olen mina saadetud Siberisse asumisele igaveseks. Minule on samuti selgitatud, et ärajooksmise või omavolilise lahkumise puhul mõistetakse mind 20 aastaks sunnitööle." (Allkiri)
Sellele dokumendile pidi iga deporteeritava perekonnapea või üksikisik allkirja andma, tõestamaks, et koju või kodumaale pöördumisele ei maksa enam mõeldagi. Küüditamisorder oli venekeelne, enamik arreteerituist ei taibanud midagi selle sisust, ent allkiri tuli anda. Samas Ülemnõukogu Presiidiumi seadluses on teinegi ähvardus: "Ärajooksmise, varjamise ja abistamise eest karistatakse 5-aastase vabadusekaotusega!" Sellest on näha, kui julmalt rakendas NLiidu kõrgem võimuorgan oma genotsiidi Baltikumis.

Suurküüditaja sattus põlu alla

1949. aasta küüditamisplaani ebakorrektne täitmine Eestis ei meeldinud Kremli inkvisiitoreile. 1949.-50. aasta vahetusel saabus Tallinna NSVL ulgeolekuministeeriumi kontrollkomisjon, mille tegevusele järgnes Boris Kummi ametist vabastamine. Tema asemele määrati Eesti NSV julgeolekuministriks V. Moskalenko, keda J. Käbin iseloomustas hiljem "hirmsa inimesena". B. Kumm alustas oma juudatööd juba 1940. ja 1941. aastal, mil ta julgeoleku rahvakomissarina juhtis massilisi arreteerimisi ja juuniküüditamist, mille tulemusena viidi NLiitu ligi 7000 arreteeritut ja üle 10 000 deporteeritu. 1949. aasta märtsiküüditamisel kahekordistus deporteeritute arv. Okupatsiooniaegne ENSV valitsus hindas aga B. Kummi "teeneid" kõrgelt, lastes ühele Pärnu linna tänavale anda tema nime. O tempera, o mores!

Kahe päevaga purustati 7500 perekonda

Eesti rahvale osaks saanud rahvuslikust tragöödiast on möödunud üle poole sajandi. Kahe päeva jooksul purustati siis 7500 perekonda ja kodu. Perekonnaliikmed arreteeriti ja küüditati igaveseks ajaks Siberisse. Raske on 54 aasta möödudes edasi anda deporteeritute kannatusi, hingepiinu ja südamevalu oma kodust ja kodumaalt lahkumisel ning uue elu rajamisel Siberis. Paljud neist ei näinud enam oma kodu ega kodumaad.
1949. aasta Moskvast juhitud suurküüditamine kujutas endast inimsusevastast kuritegu ja puhtakujulist genotsiidi eesti rahva füüsiliseks hävitamiseks. Seda ei saa ega tohi kunagi unustada ega andestada! Situatsiooni traagilisust suurendab teadmine, et deporteerimisel olid abimeesteks meie enda rahvuskaaslased. Kas lohutab teadmine, et ka Jeesus Kristusel oli oma äraandja - Juudas.
Lohutaksin meid luuletaja sõnadega:

Nende mure muljutused,
nende piina pigistused
kostku meile kustumata!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)