Kohtumine Hiiumaal ehk elu paradoksid ja kurioosumid

Sõrg: „Mitte kunagi.“

Mina: „Miks siis, on ju meil demokraatlik, kõigile võrdsete võimaluste maa?“

Sõrg: „Sa oled liiga ühiskonnakriitiline!“

Mina: „???“

*

Tõsi mis tõsi – nii see on. Kuid ühe väikese mööndusega: see ühiskond, mille suhtes mina kriitiline olen, algab tegelikult minust enesest.

„Om asja ilman imelise…“ See nn esimese ärkamisaegse Eesti poeesia ühe suurkuju Gustav Suitsu värsirida tema surematust „Kerkokellast“ hakkab taas mu rinnas helisema, kui meenutan ühte omapärast kohtumist Kärdla Keskväljakul mõni päev tagasi.

Võidurõõmust säravail silmil kordaläinud osturalli üle, ületasin turvaliselt vöötraja ning jäin eraldusribale järele ootama ettevaatlikumat abikaasat. Samas silmasin ühte teist ootajat: lihtsakoelist, kuid soliidset ja sümpaatset eakamat  härrat, kellele kohe mitte kuidagi ei saanud jätta ütlemata „Tere!“ Vahetasime mõne repliigi ja kommentaari ilusa ilma kohta. Vestlus hakkas sujuma.

Kõigi esmaste tunnusmärkide järgi otsustades oli ta mu eakaaslane, kes väljendas heameelt Hiiumaa ja hiidlaste edusammude ning hea käekäigu üle, ning avaldas arvamust, et minu näol on tegemist põlishiidlasega.

Pidin teda kurvastama – nii see siiski ei ole. Osutasin vahepeal kohale jõudnud abikaasale, selgitades: „Aga ma olen Hiiumaa väimees! Loen end seega kahe pärishiidlase ette!!“

Mu kallis Elle Hermanovna lülitus samuti jutuajamisse, mille käigus selgus, et meie vestluskaaslase puhul on tegemist ühe vanema põlvkonna põlishiidlasega, kes tundis isegi Elle isa Herman Sinilaidu! Järgnes meie poolt loogiline küsimus: „Aga kes siis sina oled?“

Kõlas tagasihoidlik vastus: „Vaino Väljas.“

Nagu võluväel leidsid meie ostetud poeproduktid (silgukott, vorstijupp ja leivapäts) ajutise hoiupaiga lähimal murulapil ning vabakssaanud käed põimusid vastastikuses vennalikus süleluses.

Kuigi me varem polnud isiklikult kohtunud, leidsime kohe oma mäluarhiivist ühiseid sõpru ja tuttavaid, näiteks taasiseseisvunud Eesti esimene siseminister Olev Laanjärv, minu kunagine teenistuskaaslane miilitsapäevilt. Ning mitmeid teisigi unustusehõlma vajunud nn teise ärkamisaja juhtfiguure – inimesi, kelle mõistlikkus, tasakaalukus ja väljapeetus tagasid meile veretu vabanemise Nõukogude impeeriumi koloniaalikkest.

Lõpuks söandasin küsida: „Ütle mulle palun, härra Vaino, kui praegune Eesti ühiskond kipub vägisi jagunema kahte vastasleeri: Moskva-meelse Savisaare ja Keskerakonna toetajad versus EU-, NATO- ning USA-meelsed (ja jagunetakse teravamalt kui veerand sajandit tagasi seltsimees Karl Vaino kompartei ning Kogani-Jarovoi internatsid versus seesama Savisaar, Lagle Parek, Tiit Madisson jt Eesti rahvuslased, Rahvarinne ning ERSP) –, siis kes ja kuskohal on nüüd need päris lihtlabased Eesti-meelsed?“

Vaino Väljas vastas: „Siinsamas, Kärdla Keskväljakul!“

*

Aeg sai otsa ja meil tuli jumalaga jätta.

Ent ikka ja jälle kummitab mind see kurioosselt paradoksaalne küsimus! Asjad on ilmas tõesti imelised. Vastuolulisemad kui vanameister Suitsu „Kerkokellas“:

„Sääl saatva koolnut peielise

Siin jooksva latse lustiga…“

Sest ikkagi on osutunud kui mitte tõeks, siis vähemalt tegelikkuseks: võõrvõimu ikke all olles on mõni „seltsimees“ tõeline härra; kuid vabaks saanud, ent oma jäärapäisuse, ahnuse, kadeduse jms vaimuvaesuse ikke all ägades on mõnestki härrast saanud moonakas seinast seina!

Ent kes meist on patuta, see võtku ja visaku esimesena kivi oma ligimese kapsaaeda!

Mart Konts, Hiiumaa, Kärdla

Jaga |