Pension kasvab oodatust kiiremini

HEIMAR LENK,      15. märts 2006


Keskerakonna valimislubadus kuhjaga täidetud

Aastaga on keskmine vanaduspension tõusnud kolmandiku võrra. See ületab ka kõige julgemas valimisplatvormis lubatud kasvutempo ning kinnitab keskerakondliku pensionipoliitika järjepidevust.

Mul on heameel, et paremast maksedistsipliinist ja maksumaksjate kasvanud teadlikkusest võrsunud viljad jõuavad pensionitõusu näol lõpuks nendeni, kelleta poleks Eesti riiki ega rahvast! Nende sõnadega pöördus sotsiaalminister Jaak Aab aastaid nigela elatusrahaga läbi ajanud eakate poole ning tegi neile sügava kummarduse.

Protsendita laen kuulub tagastamisele

Just sellega valitsusse kuuluv Keskerakond praegu tegelebki. Viimase viieteistkümne aasta jooksul arvestati vanainimesele igas kuus elatusraha ikka oma paar-kolmsada krooni vähem, kui riigil tegelikult võimalik oli. Mitme parempoolse valitsuse jaoks pensionäridele normaalse elujärje kindlustamine esmatähtsate ülesannete hulka ei kulunud ja eakad said rahastatud alles kolmandas-neljandas järjekorras. Sisuliselt võeti küpsema põlvkonna käest protsendita laenu. Kunstlikult madalal hoitud elatusraha arvel tegi riik kulutusi teistesse valdkondadesse.
Praegune sotsiaalselt mõtlev võimuliit peab vanema elanikkonna elukvaliteedi tõstmist erakordselt vajalikuks. Keskerakonna ettepanek järsuks pensionitõusuks leidis kõigi koalitsioonipoolte toetuse – Eesti riigil lasub auväärne kohustus pensionäridele tänuvõlg ära maksta.

Suurim pensionitõus riigi ajaloos

Kui eelmise aasta 1. juuli pensionitõus juurde arvata, on keskmine pension aasta jooksul kerkinud 2460 kroonilt 3136 kroonile. Seega saab kuus 676 krooni rohkem raha kätte. Keskerakonna võimulolnud aastaga on pension seega ligi 30% ehk kolmandiku tõusnud. Võrreldes eelnenud aastatega on see tõus ligi kaks korda suurem.
Res Publica valitsuse ajal tõusis 2003. aastal keskmine, 44-aastase staa˛iga inimese pension 236 krooni ja 2004. aastal 230 krooni. Kasvutempo kahekordistus aga pärast valitsusevahetust, mil võimuliitu tuli ka Keskerakond. 2005. aastal kasvas pension 438 krooni.. Tänavu 1. aprillil on kasv 393 krooni.
Ajaloolise tõe huvides tasub aga meenutada sedagi, et 2002. aastal, kui Keskerakond valitsusliidus Reformierakonnaga võimule tuli, tõstis valitsus, kus sotsiaalministrina töötas praegune eurosaadik Siiri Oviir, korraga pensione tervelt 360 krooni võrra. Tasub ühtlasi meenutada, et Mart Laari viimase valitsuse esimesel aastal, kui sotsiaalministriks oli iki Nestor, tõsteti pensione 11 krooni ja järgmisel aastal vaid ühe krooni võrra. Pole rahvas unustanud ka peaminister Mart Laari ülbet esinemist Eesti Televisioonis, kus ta nõustus riigi rahapuuduse leevendamiseks pensione isegi alandama. Või sama mehe poolt pakutud 500-kroonist toidukorvi pensionäridele, millega pidavat lahedasti ära elama. Kui selle toidukorvi sisu uurima hakati, selgus, et Laar pakkus vanemale põlvkonnnale selget näljapajukil istumist. Toidukorvi sisu vähendamine veel mõne krooni võrra oleks tähendanud juba alatoitlust ja pensionipõlve surutud inimese kindlat surma.

Euroopaliku vanaduspõlve poole püüeldes

Mõned kuud tagasi avaldatud Euroopa uurimus kinnitas Eesti vanurite ammust etteheidet, et Maarjamaal makstakse vanainimesele suure liidu madalaimat elatusraha. Et soomlaste 30 000 Eesti krooniga võrduv keskmine pension polegi muinasjutt ega kohaliku vanarahva haige väljamõeldis.
Kümne aasta jooksul maksti vanemale põlvkonnale elatusraha, mis oli vaid pisut kõrgem riiklikust vaesuspiirist. Näiteks kolm aastat tagasi, kui keskmine pension (arvestatud ka toitjakaotus- ja invaliidsuspensioni saajad) oli 1860 krooni, küündis riigi ametlik vaesuspiir 1680 kroonini. Seega on meil suur osa elanikkonnast ehk pensionärid, keda kokku ligi 380 000, elanud aastaid vaevu toimetulekupiiril.
Õnneks on olukord nüüd muutunud ja elu tõotab paremaks minna. Keskerakonna poolt pakutud pensionipoliitikaga on soostunud ka valitsuses istuv parempoolne oravapartei. Euroliidu standardid suruvad peale ja kõigile on selgeks saanud, et vallavaestest pensionäridega ei jõua riik kaugele.
Rikkama rahva erakonna esimehest peaminister Andrus Ansip on juba mitmel korral vanarahva kehva elujärje üle kurtnud ja pensionireformi vajadust toetanud. Oli ka tema esimene, kes eelpoolnimetatud Euroopa pensionide uurimuse hirmutavad näitajad avalikkuse ette tõi. Näiteks kui Hispaanias, Ungaris ja Itaalias makstakse inimesele pensioniks 75 protsenti nende keskmisest palgast, Soomes 80 ja Luksemburgis isegi 102 protsenti, siis Eestis antakse vaid 29 protsenti. Kommentaarid on liigsed! Meil jääb üle vaid tänada taevast väljakujunenud poliitilise situatsiooni eest valitsuses, kus osa erakondi ammu ei taha ja üks partei enam ei saa ajale jalgu jäänud pensionipoliitikat edasi ajada. Eesti on võtnud suuna euroopaliku vanaduspoliitka suunas, kus pensioniaastaid enam ei kardeta, vaid võetakse kui riigi poolt kindlustatud puhkust tänutäheks tehtud töö eest.

Kas peaks kauem tööl käima?

Mugavate ja elunäinutena lasevad nad ennast suurima mõnuga töölt vanaduspuhkusele saata, et siis kodus varbad rõõmsasti päikese kätte lükata! Nii kirjutas noor ajakirjanik ühes suures lehes aastapäevad tagasi. Noore mehena oli ta kindlasti siiras, kui arvas, et pensionilemineku iga peaks Eestis tõstma. No näiteks 65 aastale.
Probleem on tõsine, sest meie vanainimesed tõepoolest sätivad ennast muudkui kauemaks elama. Kadedust kütab ka nende oskus õigel ajal kohal olla ja korralikult tööd teha.
Alles see oli, kui üle kolmekümneseid tööinimesi meil ajakirjanduses hoopis ignoreeriti. Kuid nüüd tundub internetist leitud poiss-projektijuhtide ja kenakese figuuri eest tööle võetud neiukeste aeg mööduvat. Karmi konkurentsi tingimusis on tööd vaja hästi teha ja tihtipeale saavad küpsemas eas asjatundjad sellega paremini hakkama. Nii arvataksegi, et riigi raha kokkuhoidmiseks ei tohiks nii noorelt vanaduspuhkusele lasta.
Isiklikult arvan, et küsimus on vara tõstatatud. Ka viisteist aastat tagasi, kui Marju Lauristin sotsiaalministrina esimest korda pensioniea tõstmisega tegelema hakkas, oli vara. Vara sellepärast, et meie eluiga on arenenud riikidega võrreldes liiga lühike. Eesti 71-aastane keskmine eluiga on üks Euroopa madalamaid. Kui saadaksime inimesed pensionile alles 65-aastaselt, siis jääks tal elu üle järele mõtlemiseks vaid kuus aastat. Meestel veel vähem.
Kompromisslahendina kutsuks ma tööandjaid ja riiki,üles pensionäre kauem tööl hoidma. Kui inimene on tunnustatud asjatundja, toob firmale kasu ja kaaslastega hästi läbi saab, miks siis teda koju saata?. Las töötab edasi ja saab pensionist kolm korda kõrgemat palka. Esimene samm selles suunas ongi astutud. Hiljuti võtsime Toompeal vastu seaduse, mis enam ei võimalda töötajat peale 65-aastaseks saamist lihtsalt vanuse tõttu lahti lasta. Talvel töötav ja suvepuhkuse ajal valges ülikonnas koos abikaasaga mööda maailma rändav pensionär võiks ka meil olla elurõõmsa vanahärra musterkujuks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)