Lausvihkamine pärast kauboikapitalismi

 Okupatsioonimuuseumis saab näha, kuidas meid viiekümne aasta jooksul on rõhutud. Siin on käerauad ja mundrid: vana de Sade oma Soodomas võinuks seda kindlasti kadestada, kui tal oleks praegu võimalus.

Vasakpoolse Sirje Kingsepa blogi kultus

 Tallinna kuulsal Suhkrumäel asuvas Ajaloomuuseumis on aga eraldi kommunistide ruum, millesse saab vahekäigust. Kommunistide ruumis troonib üle kõige suur enamlaste pilt: kommunistidest vangid Tallinna keskvanglas 1925. Need näod on sünged, ähvardavad. Laes ripub Anvelt ise. Aga me ei saa sellest väljapanekust teada üht: miks need näod olid sünged ja ähvardasid.

Vasakpartei eks-esinaise Sirje Kingsepa blogi on kujunenud kultuslikuks lugemiseks mõneski ringkonnas, ja sugugi mitte ainult vasakpoolsetes.

Kingsepp kirjutab: „Ma arvan, et kui Eestil oleks nii palju raha ja IRL otsustaks Türgi Iseseisvussõja muuseumi sarnase [asutuse] teha, siis poleks meil enam mingit probleemi sellega, et rahvuslasi pole piisavalt. Kui okupatsioonimuuseum ja kommunismikuritegudega tegelemine on peamiselt rajatud üksteise vihkamisele, enesepõlgusele ja valedele, siis see muuseum oli rajatud uhkusele enda üle ja austusele oma rahva vastu.“

Vale ja vihkamine ühiskonnas

Valele nüüd küll okupatsioonimuuseum üles ehitatud ei ole. Kuid see jutt viib mõttele, millised vihkamise liigid ühiskonnas on. Nõukogude ajal oli üks vihkamisliik: valu sellepärast, et riik 1940. aastal käest ära anti. See heitis tumeda varju iga eestlase eneseteadvusele. Kui tuli oma riik, säilis lausvihkamine sootsiumis, kuna ühtedel läks paremini kui teistel, ja Eestist sai üks suurima ebavõrdsustasemega riik Euroopas.

Heakene küll, mõtlesin toona, see on esialgne kauboikapitalism; see läheb mööda. Aga just siis tuli viha ja vihkamist robinal: venelane ei salli eestlast ja vastupidi. Ülbitsevalt labased netikommentaarid, välismaalaste poolt kokku ostetud pangad, mille tegelikku läänelikku nimegi ei viitsita enam varjata...

Presidendi mõnitamine, käibeleläinud väljend „valged parteid“, jagelused klaasi pärast, mis pealinna haljastuse sekka peab ilmuma, väljamõeldud allkirjad Tallinna meeri vastu, liiga aeglaselt hümni laulnud artisti peksmine.

Ja nõnda edasi.

Eesti topeltstandardiseerimine

Nii nagu välistudengid võivad tänaval peksa saada veidi tõmmuma nahavärvi pärast, võib nende professoreid oodata teistsugune klaperjaht. Ilmselt läheb järjest sagedamaks juhtum, mil õppejõud tuleb auditooriumisse ja sõnab tudengitele läbi pisarate: „Suur tänu teile, et vähemalt teie mind ei boikoteeri – mind nimetasid meedia ja internetikommentaatorid täna punaprofessoriks...“

Toimub suur topeltstandardiseerimine. Üks saab nahkpeade käest jalgpallistaadionil peksa sellepärast, et ta hümni valesti laulis. „Rahvuslased“ peksavad. Aga et Kalev Rebase hümniesitus Pronkssõduri juures veelgi viletsam oli, sellele „rahvuslased“ mingit tähelepanu ei pööra. On ju üks „neetud intelligent“, kellel justkui tulekski prillid sisse taguda, aga teine on inimene nende endi seast.

Anna sellisele tüübile mõni märksõna, ja ta teeb oma järeldused. Dialoog temaga kujuneb selliseks: „Pronkssõdur...“ – „Ahah, oled poolt, jah?“ – „President Rüütel...“ – „Ahah, pooldad, jah?“ Nii ei saa varsti enam midagi ütelda. Kusjuures mina arvasin tänini, et meedia on rahva vähemmõtlevama osa ässitanud just Savisaare vastu!

Ei, nii see ei ole! Viimased vestlused näitavad, et vihkava pruunsärklase meelest on põhipatune hoopis president Arnold Rüütel!

Primitiivse rahvuslase aju ei tööta

Niisuguse primitiivse rahvuslase aju ei suuda ka kogu elu jooksul ära teha tööd, mida „punaprofessori“ oma  – selle oma, keda nad süüdistavad – teeb sekundiga.

Kaks aastat on möödas viimastest presidendivalimistest. Kuid fakt, et Rüütel meil viis aastat riigi eesotsas oli, ei anna teatud seltskonnale ikka veel rahu. Seejuures lähevad käiku kõige absurdsemad ajalootõlgendused.

Rüütli kohta valimiste ajal linastunud paskvill (riigi poolt rahastatud ja seega toetatud!) toob ära Rootsi televisiooni filmilõigu kuulsast kohtumisest NSVL Ülemnõukogu Presiidiumis 26. novembril 1988, kus Rüütel ütles: „Kinnitan teile, et meil ei ole mõttessegi tulnud loobuda sotsialismist.“ 

Selles „kroonikafilmis“ on see justkui Eesti poliitiku tagurlikkuse näitajaks, sest absoluutselt ei pöörata tähelepanu uudistelõigu saateks loetud rootsikeelsele tekstile: „Estlands president går på defensiven...“ („Eesti president asub kaitsele“).

Järelikult oli ta jõudnud pressi ees juba Eesti iseseisvaks ja ennast selle presidendiks kuulutada! Dokumentaalfilmi noorele vaatajale võib aga jääda mulje, et Rüütel saadeti sel päeval Moskvasse just selleks, et ta loobuks sotsialismist ja ütleks selge sõnaga: „Me ütleme lahti sotsialismist ja kutsume Eestisse välismaised suurkorporatsioonid! Meie tahame kokakoolat ja hamburgereid!“

Noor vaataja lollitatakse siin ära sellega, et ta arvaks, nagu peeti 1988. aastal Eestis massilist diskussiooni sotsialismist loobumiseks, et kõigil oli selge sott, mis peaks tulema sotsialismi asemele. Tegelikkuses muidugi ei esitanud selliseid seisukohti isegi mitte ERSP, nii et sellise filmipaskvilli, nagu seda tehti Rüütli kohta, võib valmis kerida iga ERSP tegelase suhtes.

Vihkamise tootmine vajab lausvalet

See näide toob selgesti esile asjaolu, et vihkamine vajab oma kompanjoniks lausvalet; tõega ei seltsi vihkamine kunagi. Näiteks lause „Kinnitan teile, et meil ei ole mõttessegi tulnud loobuda sotsialismist“ on ajalooline tekst, ja vale sünnib siis, kui ajaloolise isiku kõneldud tekstile loetakse sisse nüüdisaegne tähendus. See oleks sama, kui uurida Jeanne d'Arci ilmutusi moodsa psühhiaatria vahenditega, nimetada Esimese ristisõja algatanud Bernardi Clairvaux'st inimsusevastaseks kurjategijaks või küsida eestlaselt: „Miks te siis politseid ei kutsunud, kui teid küüditati?“

Suur vale on demagoogia, ja demagoogia põhineb alati tähenduse nihestamisel, millega tegelevad ju kõik totalitaarsed riigiaparaadid.

Ja mis on lõpuks lahendus kõigele sellele? Kas tuleb kord aeg, mil siis, kui keegi midagi üldkäibiva arvamuse vastu ütleb, teda kas pedeks, judeovabamüürlaseks või kommariks ei sõimataks?

Esmalt tuleks ikka ajakirjandus korda teha, et oleks vähem tendentslikke uudiseid, nagu eelpoolmeenutatu. Ajaloost kirjutades tuleks konsulteerida ajaloolastega, moraalist kirjutades võiks pöörduda mõne eetikaprofessori poole. Ja muidugi, parafraseerides loomateadlast Aleksei Turovskit: enne millegi tegemist peab inimene lihtsalt natuke mõtlema. Enne kui kirjutad või ütled, võta aru pähe!

AARNE RUBEN, kirjanik ja ajakirjanik

Jaga |