Aeg on ära leppida

ELHONEN SAKS,      16. märts 2005


Lugedes 5. märtsi Postimehe arvamusleheküljel ilmunud Eesti kultuuritegelaste pöördumist ÜRO, ELi ja ENPA poole ja sellele oponeerivat Kaur Kenderi artiklit, tekkisid järgmised mõtted.

Mõlemad on hästi kirjutatud, argumenteeritud ja veenvad ning autorid on mures eesti rahva tuleviku pärast. Probleem on olemas, eestluse püsimajäämine on tõepoolest ohus. Kes on süüdi?
Mina ei ole eestlane. Aga ma olen Eesti Vabariigi kodanik juba 1927. aastast alates ja kasutades vabariigi põhiseaduses antud õigust sõnavabadusele, tahaksin oma arvamust avaldada.
Pöördumises süüdistatakse kõiges Venemaad ja Eestis elavat "venekeelset elanikkonda". Et Nõukogude Liit omal ajal Eesti okupeeris, on üldtuntud tõde. Ükski normaalne inimene seda fakti enam ei eita. Aga kes olid selle ülimalt jõhkra teo süüdlased? Kas ainult vene rahva õnnetud liikmed, kes ise kannatasid stalinistliku diktatuuri terrori all? Ma kahtlen selles.

Eesti Vabariigi hävitasid omad poisid

Olen sündinud väikeses Valga linnas, mille elanike hulgas oli peale eestlaste ka lätlasi, sakslasi, venelasi, juute ja mustlasi. Mingeid rahvusprobleeme ei olnud. Lumesõda pidades või jalgpalli mängides võtsid kaptenid oma kampa kõiki, olenemata soost või etnilisest päritolust.
Kui me 17. juunil 1940. a kuulsime, et metsas on mingi laager soldatitega, läksime uurima, kes nad on. Üks meie vene sõpradest sai mõnega neist isegi jutule. Ta ütles, et nad on nagu naiivsed lapsed, ei tea isegi, kus viibivad, milleks nad siia toodi ja kui kauaks nad jäävad. Nad rääkisid, et üle piiri sõites võeti neid vastu sõbralikult.
Nii see oligi. Nad ei võinud teada, et olid okupandid.
Olgem ausad. Riigipöörde organiseerijad ja uue Eesti valitsuse liikmed ei olnud venelased, vaid eestlased. Omad poisid.

Eesti tragöödias võrdväärselt süüdi nii Hitler kui Stalin

Me kõik teame, et Stalin ja Hitler – suurimad kurjategijad maailma ajaloos – tegid, sõnades küll teineteist siunates, tegelikult palju aastaid tihedat koostööd. Kes aitas üles ehitada Venemaa moodsa relvatööstuse? Saksamaa. Kes saatis Saksamaale suurel hulgal strateegilist toorainet, sealhulgas naftat? Nõukogude Liit. Ideoloogilisel rindel õpetasid mõlemad teineteisele taktikalisi võtteid opositsiooni hävitamiseks, intriigide sõlmimiseks, provokatsioonide organiseerimiseks ja koonduslaagrite rajamiseks.
Ja lõpuks kõige olulisem. Ilma Stalini loata ei oleks Hitler Poolale kallale tunginud ja Teist maailmasõda alustanud. Ilma Hitleri loata ei oleks Stalin Eestit ja tervet rida teisi territooriume okupeerinud. Eesti rahvast tabanud tragöödia eest peavad vastutama mõlemad võrdselt.

Võõrad kõik ühesugused

Nii Venemaa kui Saksamaa lõplik eesmärk oli Balti riikide sõltumatuse likvideerimine. Mõlema riigi plaanides oli kohaliku rahvastiku ühe osa assimileerimine ja ebalojaalsete väljasaatmine. Kui Saksamaa oleks sõja võitnud, oleks tänapäeval Eestis enamuses "saksakeelne elanikkond". Eesti rahva püsimajäämine oleks olnud veel suuremas ohus.
Aga mida tegid läänepoolse maailma suurriigid eestlaste heaks? Mitte midagi. Ka nemad on kaudselt süüdi Ida-Euroopa probleemides. Tuletagem meelde häbiväärseid kokkuleppeid – Münchenis Hitleriga, Jaltas Staliniga.
Olgem realistid. Saagem aru, et igal rahval on oma mured. Pöördumised abipalvega ÜRO poole ei vii kuhugi. Kogu maailma puudutavate küsimuste kõrval on meie oma tühine. Paremal juhul pannakse kiri kausta vahele, halvemal juhul – paberikorvi.

Mida teha?

Tuleb ise enda huvide eest seista. Ajalugu tagasi pöörata ei ole võimalik. Enamik Eestis täna paikselt elavaid inimesi jääb siia. Nad ei ole ammugi enam "migrandid", vaid meie kaasmaalased. Nende vanemad, kes omal ajal siia tulid, ei olnud okupandid. Nad ei teadnud, et sõidavad "välismaale". Nad vahetasid elukohta oma suurel kodumaal.
Veel ebainimlikum oli nimetada "okupantideks" neid, kes on siin sündinud. Nad ei ole võõrad, vaid omad. Paljud neist on andnud olulise panuse Eesti kultuuri arendamisel. Selle asemel et otsida nende hulgast vaenlasi, on targem otsida sõpru. Ma olen tuttav paljude "venekeelse elanikkonna" liikmetega. Nii etniliste venelaste kui ka omal ajal vägivaldselt venestatud rahvaste esindajatega. Olen neile selgitanud, et Eesti Vabariik oli juba enne sõda ainuke riik Euroopas, kus seadusandlikus korras kehtestati vähemusrahvustele õigus oma rahvusliku keele ja kultuuri arendamiseks. See seadus kehtib ka tänapäeval.

Eestikeelsus viib eestimeelsusele

Olen rääkinud ka seda, et soovitav oleks õppida riigikeelt. Enamik on sellega päri. Olukord ei ole sugugi nii hull, nagu paistab. Jätame vanurid rahule. Keskealistest, kes tahavad integreeruda meie ühiskonda, oskavad paljud eesti keelt rääkida, vähemalt niipalju, kui neil vaja läheb. Noored, kes ei kavatse ida või lääne poole rännata, õpivad keele ära täielikult.
Eestikeelsus viib hiljem kindlasti eestimeelsusele. Sagenevad ka segaabielud. Võib loota, et tulevikus identifitseerivad paljud "migrantide" järglased end eestlastena. Arvan, et see on positiivne trend. Võin tuua eeskujuks oma rahvuskaaslased. Juudid on olnud erakordselt elujõulised ja kõigile raskustele vaatamata püsima jäänud tänu sellele, et nad on väga segavereline rahvas.
Mul on veel üks ettepanek. Pöördumises sisaldub etteheide Venemaale, et see ei ole soodustanud võõrsil elavate venelaste repatrieerumist. Ma küsiksin – mida on Eesti teinud kümnete tuhandete väliseestlaste tagasitoomiseks isamaale? Mida me kavatseme teha tuhandete kodueestlaste Eestist lahkumise ärahoidmiseks? Oleks juba aeg midagi ette võtta, kuni ei ole hilja.

Venemaa provokatsioonidest ei tasu välja teha

Ja viimane, kuid kõige olulisem nõuanne. Venemaa provokatsioonilistest süüdistustest ei maksa välja teha. Parem säilitame külma verd ja liigume rahulikult ning kindlalt edasi oma teed mööda.
Mõned märkused on mul ka Kenderi artikli kohta.
Ajalugu loomulikult ei lõppenud 65 aastat tagasi. Ajalugu ei lõpe kunagi. Rahvad on alati rännanud ja rändavad ka tulevikus. Millal üks või teine migrant põlisrahva seas omaks võetakse, oleneb sisserändajast endast. Mõnel kulub selleks viis aastat, mõnel viiskümmend, mõni jääb igavesti võõraks. Eelduseks on selle rahva keele omandamine, kelle hulgas tahetakse elada. Ma ei usu, et slaavlased on vähem andekad kui soome-ugrilased.
Aga eestlased, kui nad aru said, et nüüd on riigikeeleks vene keel, õppisid selle ära paari aasta jooksul. Samas elab meil venelasi, kes juba 15 aastat teavad, et riigikeeleks on eesti keel, aga ei ole püüdnudki seda omandada.
Keegi ei nõua assimileerimist, kuid ka ei keela seda. On võimalik integreeruda Eesti ühiskonda, jäädes seejuures venelaseks või mõne vähemusrahvuse liikmeks. Aga avalik eestluse alavääristamine ei soodusta sõbralike suhete tekkimist. Ma lõpetaksin tsitaadiga Kenderi artiklist:
"Ja paremaks läheb siin ainult siis, kui me kõik omavahel kokku lepime. Keskpõrandal, mitte igaüks oma nurgas."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)