Võigas suhtumine lastesse

Eesti riigil jätkub raha Afganistani okupeerimiseks, aga omaenda laste toitmiseks mitte. Milleks üldse peab puruvaene väikeriik tormama võõraid maid anastama, oma noori mehi surma saatma ja nende lapsi orbudeks jätma? Niimoodi võib küll USA ees kannuseid teenida, aga millist kasu need kannused toovad, kui omaenda rahva põlised asualad jäävad inimestest tühjaks, sest tööd ei ole? USA pidavat kunagi tulevikus kaitsma eesti inimestest tühjaks tehtud Eestimaad. Kas selline tulevikulootus ei ole mitte idiootlik? Pealegi on USA sõjaline võimsus rahapuuduse tõttu katastroofiliselt langenud, mida Eesti riigi kohta öelda ei saa - meil sõjalised kulutused aina suurenevad.

Eesti riigil ei jätku raha ka laste koolitamiseks. Venekeelse hariduse vastu sõditakse suure kisa ja käraga, samas eestikeelseid koole suletakse vaikselt ja kindlakäeliselt, otsekui oleks see võrdväärne karjalautade tühjendamisega. Võimatu on siinkohal jätta kirja panemata tarkusesõnad, mis kehtivad täpipealt Eestimaa kohta: mis juhtub loomadega, juhtub varem või hiljem ka inimestega.

Lapsi on tõesti vähe, aga isegi nendesse vähestesse oskavad ametnikud suhtuda suure ülbusega. Minul on käepärast näide Assamalla raamatukogust.

Kümme aastat olid tantsutüdrukud esinenud kõikidel kirjandusõhtutel, kui raamatukogu juhataja täiesti ootamatult ja põhjendamatult keelas tantsimise ära. Võib aru saada, et üle 70 aasta vanune ametnik vajab vaikust ja rahu, noorte lõbus trall häirib teda, aga hakkajad tüdrukud raamatukogust välja visata - see on liiga suur häbematus. Noori peab kutsuma kultuuriasutustesse, mitte neid sealt eemale tõrjuma.

Riigipoolne võitlus venekeelse hariduse vastu on silmakirjalik, sest just nimelt inglise keel on see, mis eesti keele välja tõrjub. Tööpuudus sunnib inimesi välismaal tööd otsima ja seega paratamatult ka inglise keelt õppima. Eestimaalgi ei saa teenindusasutustes töötada võõrkeeli oskamata. Pensionäridele tuleb inglise keel koju kätte, ja mitte ainult filmide kaudu. Soovisin osta Videviku-sarja raamatuid. Poes maksis eestikeelne raamat 20 eurot, ingliskeelne 10 eurot. Ostsin kaks ingliskeelset, sest raha pean ma väga hoolega lugema. Kui üleminek inglise keelele on otstarbekas, olgu siis pealegi. Ka Ameerikas räägitakse pärismaalaste reservaatides inglise keelt.

Hoolikalt kavandatud rahvastiku vähendamine ei lähe üldse nii libedalt, nagu ühe tõelise suurprojekti elluviimine peaks kulgema. Gümnaasiumide kaotamisele on tekkinud lausa vastuseis, millest riik peab jõuga läbi murdma. Vaimupimedust väärtustav riik ei saagi teisiti talitada ja pealegi soovib seda eesti rahva enamus, kes juba 20 aastat on valinud võimu juurde parempoolseid parteisid. Paraku läheb õpilaste vedu kümnete kilomeetrite kaugusele palju maksma ja raiskab palju aga, mida lastel oleks mõistlikum kasutada huvitegevuseks. Tagajärjeks on külade lõplik tühjenemine.

Eesti riik kaugeneb järjekindlalt nii Euroopast kui ka USA-st. Äsja võtsid Ameerika Ühendriigid vastu seaduse jõukurite tulumaksu tõstmisest 40 protsendini, Eestis pole 20 aasta jooksul vajalikuks peetud kehtestada astmelist tulumaksu (nagu Venemaalgi). See-eest on Eesti riik Euroopa rekordiomanik kaudsete maksude suuruse poolest.

Kui Eesti valijate enamus on kõike seda soovinud, siis on ta saatuslikult eksinud.

EEVI GEIDIK, pensionär, Rakvere, Lääne-Virumaa

Jaga |