Balti majanduspõgenikud: tööd ei ole, tööd ei tule...

Saksamaal, Inglismaal, Iirimaal on Baltimaade põgenikel ammu olemas oma kogukonnad. Eriti agarad on selles olnud leedukad. Kohalikud nimetavadki neid kooslusi „leedu maffiaks“ (sõna „maffia“ algtähendus on „perekond“).

Vene, ukraina ja poola kogukonnad seadsid end võõrsil sisse juba Esimese maailmasõja järel. Nende elujärg on peenem, nemad saavad juba töid valida. Balti sulasrahvas aga on õnnelik mis tahes tööotsa leides, olgu see nii alandav kui tahes. Raha makstakse meie mõistes aga hästi ja mõne aja kannatab inimene sellise olukorra väljagi.

Jānis oli Läti külakoolis matemaatikaõpetaja. Ta armastas oma tööd ja „oma lapsi“, organiseeris poisikestele pärast tunde matku ja pallimänge, ühesõnaga, oli tõeline uue aja „maasool“. Aimamata, et äkki ühel „ilusal“ päeval pole tal enam ei kooli ega õpilasi. Et neljakümnesena satub kuhugi Norwichi linnakesse uhke Briti kuningriigi merekaldal.

Inglismaal emigratsioonis

„Minu kool pandi kinni,“ vestab Jānis vaikselt. „Sain koolist lõpparve, ja et Lätis tööd pole mõtet otsida, ostsin lennukipileti ja sõitsin siia. Nüüd siin ma olen, nagu näete, veel küllalt noor, suudan teha füüsilist tööd. Farmitööd peetakse välismaal üheks kurnavamaks. Hea, et see tööpakkumiskuulutus sattus silma alla. Siin töötavadki enamuses balti põgenikud.

Elame kohe töökoha juures, ainult toitu on vaja käia linnast toomas. Selleks on bussike. Meie peremehel on mööda Inglismaad laiali palju niisuguseid farme. Meil leidub oma “raudvaragi” – kuus aastat juba koos töötanud.”

“Peavarju saab “karavanist“,“ jätkas lätlane. „Kes ei tea, mis imeloom see on, selgitan: igaühel kambrike, soojus sees, vesi ja kanalisatsioon olemas. Terve rida bokse, köögi- ja olmeblokk; selline barakimoodi. Küllaltki puhas. Peremeestel tuleb ju hoolt kanda, et asukad konkurendi juurde ära ei jookseks.“

„Sattusin ühte boksi samasuguse intelligendiga Leedust, nagu ma ise. Tema on kümmekond aastat noorem, tasemelt veelgi „kõrgema kaliibriga“. Näha on, et ka nende „edukas“ riigis on juba sellisedki üleliigsed. Mida me siin nüüd teeme? Korjame maasikaid. Maasikaväli on nii lai, et silm serva ei seleta. Õhtuks saab plats viimseni puhtaks korjatud, aga kui hommikul uuesti „põllule“ läheme, on jälle kõik punetamas. Ei tea, millega nad neid küll pritsivad?“ seletas läti emigrant.

Esiisad vähemalt rügasid omal isamaal...

Jānise sõnul on seal, kus tema töötab, kirju „publik“. „Siin on tüdrukuid, kel kutsekool just seljataha jäänud ja kes on õnnelikud, et niipalju raha kohe ja äkki kätte saavad. Ise vaevalt nina pesast välja pistnud, vilkad kui oravad. On abielupaare, on „vanu“, see tähendab 40–45-aastaseid oma ala „professoreid“, vaimse töö tegijaid. Meid valvavad ülevaatajaneiukesed; neist muide paljud on läti piigad. Noorematele on koolis inglise keel selgeks õpetatud, nii et brigadiriameti saavad vahel kätte ka siin. Nemad ei sõida koju isegi pühadeks. Ja mis pühad seal kodumaal enam ongi… Ja nii me siin paaris maasikaid korjamegi, kaks suurt mehemürakat,“ selgitas Jānis olukorda.

Läheduses asub kasvandus, mida peab kaks varasemat emigranti Ukrainast. „Nemad „tellivad“ kohale näljaseid omast riigist ja mujaltki. Kellegagi ei tseremoonitseta, viimne võhm võetakse välja.“

„Kui mõelda, kuidas meie rahvas omal ajal unistas vabaneda moonakaseisusest ja kupjakepist, aga see kõik on jälle tagasi… Ise laulsime-leelotasime selle tagasi… Meie esiisad vähemasti rügasid omal maal, meie aga rassime võõrsil,“ nentis Jānis kibestunult.

„Elame veel – ei nuta! Saab ka ületunde teha, kui raha rohkem vaja. Kodus me sellise töö eest seda raha ei näeks. Seal makstaks mõni latt peo peale, ja ela… Juhtub, et sedagi ei maksta välja, öeldakse, et „oled halvasti töötanud“. Mõni elab siin farmis aga isegi aastaid ja kogunisti ütleb, et talle meeldib. Oleme esialgu värvatud neljaks kuuks. Aga ega me koju tagasi sõida – sondeerime pinda, kus siin mõnes kohas jälle kanda kinnitada. Läheduses on väikelinnad, suured marketid, midagi ehk ikka näkkab,“ on iseseisva Läti Vabariigi kodanik ikka veel trotslikult lootusrikas.

Ja nii lisandubki aastast aastasse, päevast päeva siia põgenikke juurde, kuni Läänemere-äärne asukatest täiesti lagedaks jääb. Küllap on kellelgi toda maalappi vaja just tühjana…

[fotoallkiri] LAI TÖÖPÕLD: Balti immigrantide tihti kibe elu Suurbritannias Norfolkis suurtel maasikaväljadel. Foto The Guardian.

RAUL RATMAN, ajakirjanik-vaatleja Londoni lähistel

Jaga |