Kuidas rahvast eksitatakse

Võimurite viha Edgar Savisaare ja Arnold Rüütli vastu on arusaadav. On ju Savisaar olnud ohtlik konkurent võimuvõitluses. Sageli mustatakse ka Rüütlit, kes on juba ammu poliitikast lahkunud.

Aga see viha pole ainult viha konkurendi vastu. Peamine põhjus on see, et nad peavad neid kahte süüdlaseks NSVL-i hukkumises. Paljude praegu tüüri juures olevate endiste komsomoliaktivistide karjääriunistused haihtusid koos NSVL-i kadumisega. Ja seda „kuritegu“ ei saa nad Savisaarele ja Rüütlile andestada mitte ealeski.

Tõe huvides tuleb selgitada võimuritele ja nende mõjualustele rahva seas, et nad on Savisaare ja Rüütli osatähtsust NSVL-i lammutamisel ülehinnanud. Savisaar ja Rüütel küll alustasid NSVL-i surmapisiku külvamist Eestis, kuid said seda edukalt teha ainult tänu Karl Vainole, kes lubas seda teha, lootuses, et stalinistid võtavad Gorbatšovi enne maha, kui too jõuab teda maha võtta. Igasugused Hirvepargis ja Tammsaare ausamba juures esinenud dissidendid oleks varem kindlasti trellide taha toimetatud, aga Vaino lootis, et eestlased ja venelased hakkavad üksteist tapma, ning siis tema jääb võimule.

Juunis 1988 oli uuel parteijuhil Vaino Väljasel juba võimatu Karl Vaino poolt soositud rahvaliikumist tõkestada. Muidugi ei tule uskuda naiivselt, et laulsime end vabaks. Meid oleks lõpuks kaubavagunites sõidutatud Jenissei äärde päikesetõusu vaatama. Pääsesime sellest ainult tänu Janajevi jõugu saamatusele.

Ja veretu ei olnud meie revolutsioon ka mitte. Kunagine lõunanaabrite suur juht Pugo oli sunnitud endale ise kolm kuuli pähe laskma, kui uskuda ametlikku versiooni. See, nagu ka Janajevi jõugu kolmepäevane riigitüürimine, peaks olema Guinnessi rekord. Nii et võimurid nõudku oma Moskva-sõpradelt, kellele püütakse kõigest hingest ära kinkida 5,2% Eestimaast, et nood Vainot, Janajevit jt. karistaks.

Kunagi, kui Rüütel oli president, ilutses Harju tänavas Kirjanike Maja I korruse aknal kolm kuud venekeelne loosung „Elagu proletariaadi diktatuur!“ ja edasi eesti keeles „Tapa pursuid! Tapa pursuid!“.

Vanasti seisis võimuloleva partei häälekandjate ülaservas kas üleskutse „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ või „Surm Saksa okupantidele!“. Täna võiksid võimurid kaaluda mingi samalaadse kraadeliku hüüatuse paigutamist peavoolumeedia ajalehtede ülaservale – mõne meelest ehk oleks „kena“ sotsialistlik tunne, kui seal oleks näiteks trükitud „Tapa Edgar!“.

Eelnev sai kirjutatud enne 22. septembrit. Nüüd on situatsioon muutunud. 22. septembril 1944 vabastas võidukas Punaarmee Tallinna hitlerlikest fašistidest ja igasugusest Tiefi rämpsust ning võttis Pika Hermanni otsast maha sinimustvalge lipu. Täpselt 71 aastat hiljem asus Eestis võimul olev EL armee Tallinna vabastama putinlikust Edgarist. Kui Kapo veel edasi uurib, siis saab selgeks, et laulva revolutsiooni ajal Edgar ässitas Eesti rahvast Moskva vastu selleks, et NSVL saaks eestlased Siberisse saata ja „iidse vene ala“ puhastada „fašistidest“. See olekski nii läinud, kui Savisaar poleks Janajevi jõugu üritust ära rikkunud.

AARE VETS Harjumaalt

Jaga |