Enam ma valima ei lähe

L. Luik,      27. november 2002


Paljud keskealised naised, kelle lapsed on juba täiskasvanud ja oma pereelu elavad, istuvad kodus ja käivad iga kuu toimetuleku toetust lunimas. Enamik neist seda teha ei tahaks. Elame linnast 10-15 km kaugusel. Linnas on aga kõik saada olevad töökohad vahetustega. Tegime vallavolikogule ettepaneku, et nad aitaksid organiseerida transporti, millega hommikul vara ja õhtul hilja linna ja tagasi koju saada. Muidugi normaalse piletihinna eest. Vastati üheselt - sõitke taksoga!
Tõotasin endale, et neid inimesi ma enam kunagi ei vali. Inimeste mure on suur, aga nemad sellele ei reageeri.
Tulid uued valimised ja postkastidesse ilmusid väga ilusate fotodega valimisreklaamid. Loed neid lubadusi ja nutt tuleb peale. Mida kõike kandidaadid meie heaks küll ära ei teeks! Aga neid uusi kandidaate ju ei tunne. Ilus nägu küll, aga millega tegelnud on, ei tea. Sai siis küsitud nii ühe kui teise käest. Ühe neist siis minagi valisin, kuid see on küll ka viimane kord. Miks? Alles pärast valimisi selgus, et üks kandidaat on kolm miljonit krooni riigile võlgu. Tummaks võttis. Ei suuda uskuda, et selline inimene oskaks hoolitseda valla heaolu eest, aga tagasi ta valiti. See on ju tobeduse tipp!
Pole tähtis, kuhu erakonda ta kuulub, mis nimeline ta on või mis valda juhtima hakkab. Tähtis on see, et kandidaatide tausta peaks iga erakond ikka enne uurima, kui ta oma nimekirja võtab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)