Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

13. aprill 2005


Kevadtormis keset metsa
Seersant Kääp oli ajanud laimujuttu, et vanemleitnant Meibaum ei käi varjendist isegi kusel mitte. Üsna selgesti oli kuulda, kuidas ta onni ees põit tühjendas, ja seda mitu korda päevas.
Seersant Pevkur oli hoopis tagasihoidlikum. Sel ajal kui komandör käis väljas, pissis tema vaikselt varjendi nurka ja kaapis liiva peale. Varjendi seltskond oli sünkjas nagu matuselised, kes üksteist ei tunne. Vahel vaikiti lausa tundide viisi. Kas mõeldi välja sõjaplaane või rännati mõttes koduseid teid, lapsepõlve radu? Kõik vaikisid nagu poolunes liivahunniku otsas varjendi poolpimeda lae all, kuhu varjendisuust tungis valgust vaevu-vaevu. Ainult telefonist ajas traatipidi vahel mõne sõna juttu oma paarilisega meie endisest varjendist – kontrollisid liini.
Mina olin endistviisi pataljoni staabi käskjalg, ainus, kes vanast koosseisust rivisse oli jäänud. Minu endine roodukomandör oli nüüd pataljonikomandöri kohusetäitjana jälle mu otsene ülemus. Eks meie pataljonile aitaski nüüd roodu mastaapi meestest, sest meid polnudki rohkem alles jäänud kui roodu osa.
Siin metsas kaitsel olemine tähendas meestele puhkust. Eesliinil valitses magamistoa vaikus. Ainult aeg-ajalt kostitati varjendite ümbrust ja ühendusteid miinidega. Hommikuti röhkis vahel ka vastase kuuetoruline ja saatis oma mürsud teisele poole mäge, sinna, kus ootasid väliköögid supitoojaid.
Jalad mul ometi kangeks ei jäänud. Hommikuti tuli kõndida mäele polgu operatiivstaapi. Ega siin enam mees meest ei tundnudki, igal pool olid kohusetäitja kohusetäitjad. Päeval sai viisakalt tukutud varjendi liivahunnikul, tühja jutuga siin keegi und ei seganud.
Seevastu ööd olid rahutuvõitu. Küllap kartis vanemleitnant, et mehed ees laskurpesades põõnavad ja lasevad vastase meie tagalasse keelt tooma. Eesliin oli meist vaevalt poolsada meetrit eemal. Lausa südaööl ja ka hommikupoole ööd tuli mul pimedas puude vahel koperdada ja otsida kusagil magavaid mehi.
Kaulaci poolses küljes oli mets mineeritud. Teeradadel olid tõkkepuud. Aga oskad sa pimedas enam teeradasid leida. Paaril korral võttis küll ihu kuumaks, kui leidsin end teisel pool tõkkepuid. Küll oleks meeldiv olnud kuulata kusagil kellegi norskamist, aga rindemehed mõistsid magada nii õhkkerget und, et miski neid ei reetnud. Nende laskurpesasid oli metsa all nii hõredalt, et ka juhuslikult kellelegi peale ei astu.
Käisin ja sosistasin tuttavate poiste nimesid. Keegi ikka vahel kusagilt puujuure vahelt vastu mõmises. Seersant Kääbi komandopunktis noorte kuuskede all olin käinud rohkem kui pool tosinat korda, aga iga kord kippusin eksima ja nagu needuse pärast astusin alati reamees Minnusele selga. Ta oli minu koperdamisega harjunud.
Ühel ööl aga sain püssikabaga igavese hoobi vastu säärt. Head vildid ja vatipüksid päästsid sääreluu, muidu oleksin võinud tagalasse jõuda Suure Isamaasõja invaliidina.
Kuigi närv oli pingul, ometi täitis metsavaikus hinge piduliku rahuga. Meenusid kunagised noorkotkaste luuremängud, kui mets elas oma mitmepalgelist elu sõltumata vaikselt hiilivatest maakuulajaist. Maakuulaja ja jäljeküti osa ei saa täita teisiti kui sulades ühte loodusega, öise metsa hingusega, päevase värvide mänguga.

Märtsi lõpul möllas Kuramaal kevadtorm. Mürskudest täksitud puud ei pidanud vastu, öö oli täis murdumisraginat. Aeg-ajalt kostis läbi tuulemüha karjumist. Langevad puuladvad, mürskudest purustatud oksaharud võisid laskurpesas lamava mehe teinekord nagu kahvliga maa külge kinni torgata.
Tormiöö oli õudne. Looduse stiihia märatsemine kottpimedas metsas sundis unustama sõja ja vaenlase. Ju vist hakkasid komandopunkti asukadki tundma end ebavõrdseina minu seltskonnas, kes ma tõin neile metsauudiseid, kutsusin mehi välja, keda oli vaja manitseda, meelitada. Paaril korral nohises seersant Pevkur: „Me esitasime sind ka autasu saamiseks. Punase tähe orden peaks sul kindel olema."
Liivahunniku otsas istudes on ehk Punatähe orden päris uhke asi, aga väljas miiniplahvatuste vahel ei ärata see mingit muljet.
Ükskord hommikul, teel staapi, üsna mäe jalami lähedases lodumetsas tabas kõrv, või oli see kuues või seitsmes meel, ülal noorte kaskede kohal kerget ohkamist. Siin olid mängus sajandiksekundid ...
Olin pikali maas, parem põlv konksus kaenla all. Plahvatus oli mind katnud lumeseguse poriga. See oli kriuksu kogupauk. Madala kaasiku all suitses vett täis valguvaid kraatreid. Kas vaenlane oli tõesti suurtükist tulistanud varblast? Küllap lootis ta küttida hommikusi supitoojaid, kes seda metsateed kasutasid.
Lamasin lumeseguses poris, kümmekond meetrit eemal suitses mürsuplahvatuse ase. Järsku taipasin, miks Soodla ja üks teine vanem mees esimesel pealetungipäeval olid ütelnud, et see päev jääb neile viimaseks. Need mõlemad vanemad mehed olid 18. märtsil surma saanud. Oma abitust võisid nad küll tunda.
Mina aga olin iga närvikiuga valvel, valmis reageerima hädaohule. Kuidas ma ülalt kaselatvade kohalt püüdsin kinni langeva mürsu laulu ja viskusin välkkiirelt pikali. Pikaliheitmist olin ma ju sadu kordi treeninud, kümnendiksekund otsustab kõik nagu sprindidistantsil.
Kümme või kakskümmend aastat hiljem poleks ma enam sellelt metsateelt tagasi tulnud. Noorus on trump.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)