Milleks aastapikkune pidu?

ENDEL RIHVK,      05. detsember 2007


Igal rahval on omad kombed. Ka pidutsemises. Mõnel lõunapoolsel maal tähistatakse pidulikku sündmust (nt abiellumist) suisa nädalapäevad jutti. Eestlastel pole kunagi olnud piisavalt aega ega võimalusi pompoossete ürituste korraldamiseks.

Võib-olla on asi mentaliteedis: eestlase hing ei vaja ülearu suurejoonelist pidutsemist. Seda peetakse asjatuks laristamiseks. Tõe huvides tuleb tunnistada, et kui hästi otsida, võib leida ka mõne vastupidise näite. Omal ajal oli maaelus aastavahetuse paiku vaiksem aeg, sest välitöid oli talvel vähem. Jõuludeks tehti tubli laar õlut, ja seda siis joodigi, sagedasti koos sugulaste või naabritega, mitu päeva. Kui ametlikest pühadest ei jätkunud, võeti üks argipäev lisaks. Neile päevadele anti isegi vastavad nimed: jõulu juhanipäev ja nääriannepäev. Ühest õhtust pikemaid pidusid on meil kõigil küllap ka uuemal ajal ette tulnud, enim muidugi tudengipõlves. Paraku on meeles, et suurele pidutsemisele järgnes pahatihti kassiahastus, moodsamalt öeldes – depressioon.

Riigiisade aastapikkune peoperiood

Tundub kummaline, et meie riigis hetkel võimul olevad riigiisad on välja kuulutanud suisa aastapikkuse peoperioodi, mille katteks eraldati kopsakas summa maksumaksja raha. Seda pole kuuldavasti taotlenud ükski kodanikeühendus, samal ajal kui järjepannu on kuulda, kuidas jätkuvalt ei piisa raha puuetega inimeste sotsiaaltoetusteks, lasteaiaõpetajate palkadeks jm igapäevaelu otseselt puudutavate probleemide lahendamiseks.

Aastapikkuse peo algatus on pretsedenditu isegi maailma mastaabis. Tuletagem meelde, et sedavõrd suurejoonelise ettevõtmise peale ei tuldud isegi toonases Nõukogude Liidus, kus propaganda pealt kokku ei hoitud. Sellele ei saanud ligilähedalegi oktoobrimässu ümmarguste juubelite tähistamine 1967., 1977. ja 1987. aastal.

Kui kainelt mõelda, ei oska kuidagi arvata, mille poolest on Eesti Vabariigi 90. aastapäev tähtsam kui 80. aastapäev, mida tähistati tunduvalt tagasihoidlikumalt. Kõige suurem probleem on aga kummitamas tulevikus. Pole ju mägede taga EV 100. aastapäev. Siis ei sobiks enam langeda väiksema juubeli tasemele ja välja tuleks kuulutada viis või kümme aastat kestvad pidustused.

Võimulolijate suurusehullustus

See kõik hakkab kangesti meenutama suurusehullustust. Paraku ei saa ma praegust valitsuskoalitsiooni in corpore kahtlustada meeltesegaduses. Tegu on siiski teadliku poliitilise trikiga, mis on suunatud massiteadvuse töötlemisele näitamaks praeguste võimuerakondade rahvuslikku meelestatust. Mõistagi on ka propagandatehnoloogias käibel metallide tehnoloogiast pärinev tarkus: rauda tuleb taguda, kuni see on kuum.

Pronksmehe teisaldamisega saadud toetus näitas, et rahvusluse ratsu seljas on suhteliselt turvaline kapata. Paraku on mõne erakonna toetus juba langustrendis ja järgmiste valimiste ajaks võib edu kahaneda olematuks. Siit tuleb ilmselt otsida võtit, miks riigi sünnipäeva teemat peetakse igati otstarbekaks uue kommina aastapäevad fookuses hoida. Sinna aega kavandatud üritustel saavad president, peaminister ja teised tähtsad isikud mitmeid kordi ikka ja jälle esineda rahvuslusest nõretavate ja poliitilisi vastaseid halvustavate kõnedega. Uudistenäljas meedia võib aga turvaliselt täita eetriaega ja leheruumi.

128 miljonit krooni rahva raha totaalpropagandaks

Algatatud kampaaniaga võib siluda teisigi kitsaskohti. Nii on suure osa ürituste rahastamine ette nähtud käesoleva aasta lisaeelarvest, kuigi üritused toimuvad alles järgmisel eelarveaastal. Sellele et järgmise aasta ülepaisutatud kulutusi üritatakse katta käesoleva enam-vähem eduka majandusaasta arvelt, on juba teisedki tähelepanu juhtinud.

Paralleelselt sellega, et riigieelarvest paisatakse 128 miljonit krooni totaalseks propagandakampaaniaks, on juba käimas teinegi kampaania näitamaks kõverpeeglis kõiki Tallinna linnavõimu ettevõtmisi ja kujundamaks elanikkonnas neisse negatiivset suhtumist.

Kui arvestada, et Tallinn moodustab kolmandiku Eesti elanikkonnast, ei tundu 26,8 miljoni krooni eraldamine avalike suhete teenistuse tarvis pealinna järgmise aasta eelarves põrmugi üüratu summa. Paraku manab „koletut" tegu juba ammu meie kallutatud meedia eesotsas Reformierakonna hääletoru Postimehega.

Nüüd on lisandunud uus kont – Tallinna maksumuudatused. Kuid ajakirjanikud ei suuda jääda soliidseks. Nii on Postimehe 1. detsembri number laskunud isegi madalamale kui kollased väljaanded. Kui numbri 3. lehekülje artiklis "Savisaare suur asi" pritsitavat sappi võib veel mingil määral piiripealseks lugeda, siis sealsamas Edgar Savisaarest joonistatud ja tekstistatud karikatuur sobiks pigem nõukaaegse avaliku käimla seinale, kui end kvaliteetleheks tituleerivasse väljaandesse.

Selliseid karikatuure võis näha kunagises venekeelses satiirilehes "Krokodil", joonistatuna Onu Sami kohta. Kas tõesti tähendab sõnavabadus, et võib avalikult teise inimese väärikust räigelt solvata?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)