Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mida arvan Riigikogust?

Manivald Müüripeal,      21. juuni 2006


Praeguse Riigikogu suurimaks kaotuseks pean seda, et üks asjalikumaid ja ausamaid teadlasi Ülo Vooglaid lahkus Riigikogust. Tema sai õige kohe aru, et Riigikogus sekeldades ei suuda ta midagi teha rahva elukorralduse paremaks muutmisel. Arvan, et Riigikogu palgal on praegu päris palju neid, kelle töökoht on küll Riigikogus, kuid põhiline aur kulub isiklikele äridele. Eredaks näiteks on Mart Laar – temal jätkub aega mitme riigipea nõustamiseks, raamatute kirjutamiseks ja ajaloo uurimiseks. Et nii palju jõuda, tuleb Riigikogu töö tegemata jätta. Aga kõigil ei jätku sellist jultumust oma rahva petmiseks.

Mart Laar peab ennast vabaks meheks. Kas aga Riigikogu liige kui rahvateener ikka on vaba? Ta on valitud rahva poolt (vähemalt teoreetiliselt) ja peaks alluma rahva soovidele ega ei tohi mõtlematult käituda – seega ei saa ta olla vaba. Mart Laar on viimased 15 aastat teeninud globaalse rahavõimu huve, müünud oma hinge rahavõimule ja peab jääma selle kannupoisiks. Kannupoiss pole aga kunagi vaba mees.

Kui Ülo Vooglaid oleks võtnud parlamendis olemist lihtsa ajaveetmiskohana, siis olnuks tal majanduslikult kasulikum saada Riigikogust palka ja enamik aega kasutada teadusetegemiseks. Mis oleks riigikogulase töötootlikkuse mõõdupuu?

Huvitav oleks teada, kas Res Publica juhatus tegi Vooglaiu lahkumisest tõsiseid järeldusi? Sellise mehe äraminek viitab, et tema erakond on teinud ränki vigu.

Et Hannes Võrno lahkus, see pole õnnetus. Õnnetus on see, et Riigikogu palgal on Leinatamm.

Minu arvates ei tule demokraatiale kasuks, et Riigikogus olemine muutub elukutseks. Mida kauem keegi seal istub, seda rohkem ta oma rahva muredest kaugeneb. Riigikokku pääsemine ei tohiks oleneda kandidaadi asukohast erakondlikus nimekirjas, vaid valituks peab saama see, kes isiklikult kõige rohkem hääli kogus. Kui riigikogulane lahkub valimisteaegsest erakonnast, siis peaks ta järgmisel päeval lahkuma ka Riigikogust. Senisest parteist lahkudes on ta valijat topelt petnud: see hääletas kindla kandidaadi poolt, kes suure suuga andis valimiseelseid lubadusi oma erakonna nimel.

Praegu pole saadikul mingeid kohustusi valijate ees. Ta ei vastuta oma tegude eest ega pea andma aru valijatele. Vaja on kehtestada kord, et valijad saaksid mingi inetusega hakkama saanud saadiku tagasi kutsuda.

Riigikogus peaks olema rohkem teadlasi või muud vaimujõudu. On õnnetus, kui sinna satub mingi ärikas. Võib olla on ärikate hulgas mõni aus inimene, kuid kahjuks mina pole sellist seal veel kohanud. Kas on analüüsitud, millist kahju on Eesti poliitika mainele teinud Tõnis Palts?

Minu arvates teenib tänane poliitik eeskätt globaliseeruva rahavõimu huve. Olen paljude käest küsinud: mida on riik viimase 15 aasta jooksul teinud meie rahva enamuse heaks või nimel? Mõistlikku vastust pole saanud.

Enamiku arvates on varguste ja varimajanduse maht 15–20 aasta tagusega võrreldes vähemalt kümme korda suurem. Varimajandus on saanud tänapäeval omamoodi eluviisiks.

Minu arvates raiskab Riigikogu tohutult aega igasugustele pseudoprobleemidele, kuid ei tee kiireid otsuseid ühiskonna valupunktide klaarimiseks.

Riigikogu liikme palgaarvestuse alus – müütiline „keskmine palk" – on arusaamatu. Riigikogulase töötasu peaks sõltuma rahva keskmisest tulust. Riigis välja makstud palkade ja pensionide kogusumma tuleb jagada palgasaajate, pensionäride ja töötute koguarvuga, vaid nii saame keskmise tulu ühe riigialama kohta. Kui Riigikogu teeb asjalikku ja tarka tööd, mille tulemusena tööinimese palk ja pensionäri pension suurenevad, mõjutaks see ka riigikogulase palka, oleks kõige arusaadavam materiaalne huvitatus.

Kus tavainimene saaks isiklikku arvamust avaldada? Meie poliitikud ei julge tulla rahva ette, et ära kuulata inimeste muresid. Vallas puudub selline ametnik, kelle ülesanne oleks rahva poliitiline (=isamaaline) harimine. Praegu valitseb rangem tsensuur, kui oli seda punase aja Glavlit. Erapooletuks nimetatav ajakirjandus on suures parempoolses kreenis ja seepärast tavainimese muredest ei kirjutata. Kesknädal on kõige ausam väljaanne. See poliitiline leht on kahjuks väikse mahuga, mis ei võimalda alustada pikemate diskussioonidega. Parempoolne meedia püüab Kesknädalat mustata ja mõni võtabki seda halvustamist tõena.


Viimati muudetud: 21.06.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail