„Demokraatia“ kõikvõimsus

Udo Knaps,      11. oktoober 2006


Totalitaarrezhiimidelgi võib peaaegu iga kolmas sõna olla „demokraatia" (nt Saksa Demokraatlik Vabariik, Korea Rahvademokraatlik Vabariik jne). Kõik 15 taasiseseisvusaastat on eestlasedki tõlgendanud seda mõistet mitmeti.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Presidendivalimiste eel heietas Enn Soosaar Postimehes meie noore demokraatia vägistamisest – Keskerakond polnud Tallinnas küllalt suuremeelne kinkima valijameeste kohti opositsioonile. Arvestades kampaania pingelisust, ei usu, et ükski teine erakond oleks sarnases olukorras kellelegi midagi heast tahtest loovutanud. Pealegi olid teised varem pakkumise koalitsioonis osaleda üleolevalt tagasi lükanud: valitsege ja vastutage üksi! Nüüd „saagijagamisel" aga nõuti: andke meile ka!

Kui 1992. aastal põhiseadus koostati nimme nii, et rahvalt palju rohkem poolthääli kogunud Arnold Rüütel ei saaks presidendiks, olevat olnud kõik demokraatlik. Kui aga nüüd oli parempoolsetel Riigikogus enamus ja president Rüütel otsustas kandideerida valimiskogus, kus tal laiem toetus, olevat see ebademokraatlik.
Kui nüüd kaks erakonda moodustasid enne presidendivalimisi valimisliidu, tõusis lärm kõrgele. Mis sest, et kogu aeg on erakonnad liite loonud nii enne kui ka pärast valimisi ning seda on peetud demokraatlikuks.

Parempoolsetel läheb vaid vaja ettekäänet Keskerakonna neutraliseerimiseks. Seni on see enamasti õnnestunudki – oluline on Keskerakond üksi jätta. Vahepeal püüti seda erakonda seestpoolt lõhestada ja eks praegunegi koalitsioon Reformierakonnaga lahjenda Keskerakonna vasaktsentristlike valimislubaduste elluviimist. Seekordne KeRa liit ajas paremäärmuslased tagajalgadele: keskid polegi enam üksinda ja neile polegi võimalik kiilu vahele lüüa!
Juba järgmisel päeval pärast parempoolse Ilvese presidendiks valimist lajatas „demokraatiakantsist" kogupauk. Kuna „oma poiss" saab Kadriorgu ja enam pole karta, et president laseks Savisaarel valitsust moodustada, otsustas Ameerika ultraparempoolne suurlemmik friedmanist Mart Laar: nüüd on õige aeg püünele astuda! Kuulutatigi välja Laari-seriaali kolmas vaatus: rikkad rikkamaks ja vaesed veel vaesemaks ehk miljonärid miljardärideks ja vaesed santideks!

Samal valimisjärgsel päeval kostis teisigi „demokraatlikke" ettepanekuid: Reformierakond moodustagu vähemusvalitsus, sest presidendipartei hakkaks isegi opositsioonis olles teda toetama, Edgar Savisaart aga võetagu umbusaldamisega ministriametist maha. Selleks hakati üles soojendama „Keila-Joa majatehingut", mille kohtumenetluseks pole alust leitud. Villu Reiljanile oleks samal päeval umbusaldushääletus tehtudki, kuid tema süü – soovitus kultuuritegelastel oma liistude juurde jääda – jäi paraku veidi lahjaks: sellist ütlemist peetakse pigem komplimendiks, kui solvanguks.

Uus president on lubanud Eesti rahva ühendada. Raske on seda uskuda, sest tema võit on esimese Eesti võit teise Eesti üle.
Öeldakse, et rahva toetus Ilvesele oli olnud kõrge. Jah, kuid need presidendivalimised polnud Toomas Hendrik Ilvese võit Arnold Rüütli üle, vaid Eesti meedia võit Arnold Rüütli üle. Seni kehtis arusaam, et laim ja halvustamine meedias mõjub negatiivsemalt sellele, kelle kasuks laimatakse, ja vähem negatiivselt sellele, keda laimatakse. Kuid nüüd olen veendunud, et see on pooltõde. Täistõde on see, et meie inimesed on vähemal või rohkemal määral mõjutatavad ja manipuleeritavad.

Neljas võim on Eestis vägev. Kui ikka seitse korda järjest loed-kuuled halvast Rüütlist ja kukupai Ilvesest ning üks kord vastupidi, siis lõpuks hakkadki uskuma, et oi-oi kui äpu on üks ja kui pailaps teine.
Kas aga ka see on demokraatlik? Tundub, et veidi devalveerunud on meie demokraatia...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)