Eestlasi määratledes

Paraku ei piisa sellest, et identifitseerida end rahvaks, rääkimata rahvusest. Lapsrahvast polegi me veel saanud täiskasvanud poliitrahvaks. Ehkki tahtmist on meie äratajad, arvamusliidrid ju näidanud, alates muistsete eestlaste stiihilise vaenlastele vastupanu ülendamisest „vabadusvõitluseks". Edasi tulid Kreutzwaldi õieti eimillestki tehtud „Kalevipoeg" ja nn rahvusliku liikumise ajalooline idealiseerimine, seejärel heleroosade või süsimustade prillidega vaatamine 20. sajandi ajalukku, kas siis Eesti Wabariigile või hilisemale pseudoriigile. Ja just nagu oleks eesti rahval vaibumatu lauluind ritsikana kõõrutada! Ei ole ju, tegelikult.

Muidugi on mõistetav, et iga rahvas, iseäranes väike, on altis „konstruima" lelusid. Aga kui selgub, et need „rahvuslikud" lelud, mida valitsejad ulatavad rahvale mängitada, pigem takistavad kui ärgitavad rahva sisekaemust ja enesemääratlust, tuleb need mänguasjad kõrvale heita, kasvõi hetkeks. Et mõelda ja jõuda otsusele: miks me ei meeldi iseendilegi - sest oleme enesehävitajad.

Kurat, pangem õige jalad maha ja raputagem endilt maha parasiidid! Meie ajalugu ja meie kannatlikkus annavad meile põhjust olla mitte vaikiv, ununev põlv aegade raamatus. Meie oleme siiski rahvas.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |