Lääne-Balkanil on kombeks kolm presidenti korraga

ENN EESMAA,      16. november 2005


Riigikogu väliskomisjoni visiidi päevil sellesse viimasel paaril aastal mõnevõrra unustatud Balkani regiooni tõdesime, et sedalaadi olukord valitseb tõesti praegu ja kindlasti veel mõni kuu liitriigis, mille nimeks on Serbia ja Montenegro. See on jäänuk Jugoslaavia Liitvabariigist, mis lakkas vastavalt Jugoslaavia föderaalparlamendis vastu võetud uuele põhiseadusele olemast veebruaris aastal 2003.

Serbia ja Montenegro Liitvabariigis tegutseb kolm presidenti. Svetozar Marovic on liitriigi president ning ex officio ka valitsusjuht. Serbia Vabariigi president on Boris Tadic, Montenegro riigipea on Filip Vujanovic. Selles liitriigis esindavad rahvaid kolm parlamenti, neist kaks tegutseb Belgradis, Montenegro rahvaesindus töötab Podgoricas. Mõlemas liitriigi osas on neli ametlikku keelt ja keegi ei tee sellest erilist probleemi. Pigem vastupidi, ollakse uhked, et tegemist on paljukultuurse ühiskonnaga. Visiidi käigus kohtusime oma kolleegidega kõigis kolmes rahvaesinduses.

Eesti rahutagajaid hinnatakse kõrgelt
Veidi segasem on lugu liitriigi, eriti aga kohaliku tasandi välispoliitika teostamisega. Mõne aasta eest pea iga päev teleuudistes usutletud Milosevici-vastase Serbia opositsiooni võrdkuju, karismaatiline Vuk Draskovic on liitriigi välisminister, Miodrag Vlahovic juhib Montenegro välispoliitika teostamist ning paneb imeks, miks Serbia Vabariigil pole välisministrit. Samuti pole ta rahul sellega, et liitriigi välisminister vaid harva tavatseb temaga välispoliitilisi probleeme arutada.
Kui kohtumisel poliitikust kirjaniku Vuk Drascoviciga küsisin liitriigi välispoliitika peamiste tänaste ja homsete ülesannete ning probleemide kohta, sain vastuseks, et neid on kolm. Kosovo, Kosovo ja veel kord Kosovo. Suhted või suhete nappus oma Montenegro kolleegiga teda ei häirinud.
Kosovo kuulub teatavasti juriidiliselt Serbiale, faktiliselt on aga tegemist rahvusvahelise protektoraadiga, kus üle 90% elanikkonnast moodustavad albaanlased.
Kosovos teenivad NATO juhitud rahutagamismissioonil KFOR viimased kuus aastat ka Eesti kaitseväelased. Nende tegevusele anti kõrge hinnang nii Belgradis kui Podgoricas ning loodeti, et meie meeste missioon seal jätkub.
Mäletatavasti muutus Kosovo ÜRO protektoraadiks alates 1999. aastast, mil NATO õhurünnakud sundisid Serbia vägesid lõpetama kaks pikka ja ohvriterikast aastat kestnud sõda sisside vastu. Veristes lahingutes ja pogrommides sai ainuüksi albaanlasi surma üle kümne tuhande. Montenegros, kus viimaste aastate jooksul pole mingeid lahinguid löödud, ei peeta Kosovot Podgorica probleemiks.

Montenegro tahab iseseisvuda
Montenegros valitsevad hoopis ülitugevad iseseisvumismeeleolud. Teatavasti otsustati aastal 2003, et kolm aastat pärast uue põhiseaduse vastu võtmist on mõlemal liitriigi osal õigus korraldada iseseisvusreferendum. See aeg saabub juba veebruaris.
Kõigi Montenegro valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade esindajad parlamendis kinnitasid meile, et referendum tuleb ja Montenegro iseseisvub tõenäoliselt aprillis-mais aastal 2006. Parlamendis on selge iseseisvumist pooldajate ülekaal, Montenegro elanikest eelistavat lahkulöömist ligi 60%.
Montenegros on maksevahendina käibel euro ja liitriigist sõltumatult tegutsevad tolliamet ja keskpank. Paljude kohalike poliitikute arvates ongi Montenegro juba praegu 92% ulatuses Serbiast iseseisev. Ei tohi unustada sedagi, et Montenegrost pärit liitriigi president Svetozar Marovic isiklikult, rääkimata Montenegro tippjuhtidest, on avalikult toetamas Montenegro iseseisvumist.
Siinkohal lisan selgituseks, et vaatamata meie ning visiidi korraldajate jõupingutustele ei õnnestunud minul ja Janno Reiljanil ühepäevase visiidi ajal Podgoricasse kohtuda Montenegro opositsioonierakondade esindajatega. Kuuldavasti pidid nad loobuma võimalusest esitada oma seisukohti Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi parlamendi saadikutele ajapuudusel.

Eestlaste visiiti peeti väga oluliseks
Meie visiiti peeti mõlemas pealinnas väga oluliseks. Kontakte pole seni just üleliia palju olnud. Montenegro uue välisministriga pole kohtunud isegi Eesti suursaadik Serbias ja Montenegros Mart Laanemäe, kes tegi palju meie töölähetuse õnnestumiseks ning viibis meie kõrval visiidi Belgradi päevil. Kiireloomulise tööülesande tõttu pidi saadik Podgorica kohtumistest loobuma.
Kontakte Eestiga peetakse nii Belgradis kui Podgoricas vajalikuks, sest Eesti maine on Lääne-Balkanil kõrge. Kõikjal teatakse ja kiidetakse meie majandusedusamme ning soovitakse Eesti kogemustest eeskuju võtta.
Belgradis on meeleolud Montenegro võimaliku iseseisvumise osas sootuks teised. Kuigi Vuk Draskovic ütles, et ei näe Montenegro lahkulöömise korral mingeid probleeme ning on valmis koostööd jätkama, kuulsime nii liitriigi kui Serbia parlamendis ka radikaalsemaid lausungeid.
Isegi Belgradi ooperi kunstiline juht palus meid etenduse vaheajal Podgorica kohtumiste käigus mitte üleliia õhutada iseseisvumispüüdlusi. Kinnitasime, et see pole ega saagi olla meie eesmärk.
Mõnigi poliitik arvas, et Montenegro iseseisvumine võib kaasa tuua koguni uue kriisi Kosovos. Eriti vastu oldigi Belgradis Kosovo võimalikule eraldumisele Serbiast.
Kõik tervitasid Martti Ahtisaari määramist Kosovo kõneluste vahendajaks ÜRO Julgeolekunõukogu poolt. Isegi Serbia radikaalse partei esindaja Serbia parlamendis ei kasutanud võimalust Ahtisaari valikut oma erakonna liidrite kombel valjult kritiseerida.
Mõistvalt suhtuti ka ÜRO peasekretäri erisaadiku, norralase Kai Eide raporti põhiseisukohtadesse Kosovo standardite täitmise olukorrast ja soovitustest tulevaste sammude osas. Loodetavasti ei tekita lisapingeid Kosovo kõneluste vahendusmissiooni peakorteri asukoht – Ahtisaari valitud Viin, mitte aga Belgrad.
Lääne-Balkani regioon tõuseb üsna kindlasti ja õige pea uuesti uudiste ja Euroopa tulevikust huvituvate inimeste fookusesse. Loodetavasti mitte lahingute ja langenute, vaid õnnestunud diplomaatia ning Serbia ja Montenegro liitriigis elavate rahvaste vabal tahtel demokraatlikult otsustatud valikute realiseerimise kaudu. Nii Belgradis kui Podgoricas kinnitati meile, et olenemata liitriigi saatusest jätkavad Serbia ja Montenegro sihikindlat tööd, ühinemaks Euroopa Liidu ning rahupartnerlusprogrammi kaudu tulevikus ka NATOga.

Foto
Enn Eesmaa ja Janno Reiljan 4. novembril Podgoricas Montenegro parlamendi ees.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)