Pilk pühale karjamaale

ENN ANUPÕLD,      25. mai 2005


Mai algul toimus Helsingis üliõpilasseltside esinduslikus Ostrobotnia saalis raamatu „Liinimehed" esitlus.
Poliitikaajaloo professor Osmo Apunen pani lugejate – poliitikute, ajakirjanike, politoloogide ja lihtsalt poliitikahuviliste – lauale oma neli aastat kestnud uurimistöö tulemuse. See raamat on Paasikivi Seltsi ajalugu selle loomisest tänase päevani.

Paasikivi selts on autoriteetne kodanikeühendus, mis asutati Paasikivi sünnipäeval 27. novembril 1958. aastal. Seltsi eesmärgiks oli selgitada Soome välispoliitilist liini, tuginedes Paasikivi mõtetele ja tegevusele.
Ent kohe alguses nähti palju olulisemat ühiskondlikku rolli – Soome välispoliitikat ja rahvusvahelist positsiooni käsitleva objektiivse teabe levitamine ning mõttevahetuse edendamine. Sel eesmärgil asutas selts peatselt tänaseni toimiva välispoliitika instituudi ning hakkas välja andma ajakirja Välispoliitika. Esimese veerandsajandi jooksul oli peamine riigi idapoliitika selgitamine.

Soome esimene sametrevolutsioon

Pärast Kekkoneni lahkumist poliitikaareenilt loobus selts Paasikivi-Kekkoneni liini vundamendist ja otsis endale uut ülesannet Soome ametliku välispoliitika selgitajana. Asja tegi raskeks see, et uus president Koivisto pidas välispoliitilisi doktriine ja ametlikult määratletud liine väikesele riigile luksuskaubaks.
Professor Apuneni arvates toimus just Soomes esimene sametrevolutsioon juba 1980. aasta alguses. Koivisto ülivõimas võit valimistel andis talle võimaluse eemalduda külmast sõjast, kindlustada idasuhteid ja esimest korda pärast sõda siirduda kahepoolsetest suhetest idanaabriga laiale rahvusvahelisele suhtlusele. Läbimurre oli 1991. aastal, kui NLiit lagunes ja Soome võttis kursi Euroopa Liidu liikmeks saamisele. 1995. aasta tõi uue olukorra – Soome siirdus poliitiliselt Läände ning samal ajal tõstatas Venemaa rahvusvaheline nõrkus ja määratlematus otsustajate ette küsimuse, milline oleks sellises olukorras Soome idasuhete koht ja tähtsus?

Paasikivi Seltsis esinemine nõuab taset

Praegu on Paasikivi Seltsil üle 2300 liikme, tegutseb Paasikivi Seltside Liit, millel on 19 kohalikku organisatsiooni linnades ja maakondades. Liikmeskonnas on ligi kolmandik majandusmehi, ligi veerand halduse- ja omavalitsustegelasi, on meedia-, haridus- ja teadus-, õigusala- ja kaitsejõudude inimesi. Elukutselisi poliitikuid on suhteliselt vähe – kõigest 5%. Nii et üks tõsiste kodanike ühendus, kes on vabad oma seisukohtade kujundamisel ja aruteludes.
Diskussiooni lähtekohaks on Soome või välismaise tipp-poliitiku esinemine. Kutse Paasikivi Seltsi esinema eeldab laia tuntust ja taset. See on omalaadne atestatsioon. Aastakümnete jooksul on seltsis esinenud tipp-poliitikuid Reaganist Kofi Annanini. Muide, meilegi tuntud Strobe Talbott istus veel meiega koos ajakirjanike poolel Reagani esinemise ajal. Oli aasta 1988. Soome liitumine ELiga nõudis seltsilt oma kõrgtaseme säilitamist. Näiteks 2001. aastal käisid seltsi igakuistel kokkusaamistel esinemas kolm presidenti, üks välisminister, kaks suursaadikut, ÜRO peasekretäri kohusetäitja. NATO peasekretär tuli seltsi juhtkonnaga hommikukohvile.
Eesti tipp-poliitikutest sai esimesena esinemiskutse Vaino Väljas. See oli jaanuaris 1990. Eesti olukord oli pingeline. Sama aasta augustis kutsuti Arnold Rüütel. Mõlemad mehed kohtusid ka president Koivistoga. Toonane Soome president tundis sügavat huvi ja jälgis teraselt eeskätt Eesti, kuid ka teiste Baltimaade arengut ja suhteid Moskvaga.
See oli Koivisto, kes rõhutas, et Soome tunnustas 1940. aastal Eesti liitmist NLiitu, mitte liitumist. See pisike nüanss võimaldas 1991. aastal meie iseseisvuse taastunnustamise vanalt põhjalt.

Soome ja Koivisto ettevaatlikkus

Soomel oli üle tuhande kilomeetri piiri idanaabriga ja Koivisto ettevaatlikku suhtumist dikteeris Soome rahvuslike huvide tähtsusjärjekord – suhted Moskva ja toonase Kremli juhtkonnaga. Seejärel suhtumine eestlaste taotlustesse ja Soome läänekuvandi kaitsmine. President sai informatsiooni mitmest allikast – Paavo Lipposelt, Moskva esindajalt Helsingist, eraviisiliselt kinnitas Moskva, et Baltimaades ei hakata verd valama.
Seejärel, 10. jaanuaril 1991. aastal tuli Koivisto kohtumine ajakirjanikega. Ta võrdles oma seisukohti 1920. aastate Poola, Baltimaade ja Soome diskussiooniga. Mõlemal puhul leidis president, pidi vältima katteta lubadusi ja sellist vastutust, mida Soome ei suudaks anda.
Polnud ka põhjust julgustada teisi millekski selliseks, mida vajaduse korral ei saa toetada. Kolme päeva pärast algas Vilniuse sündmustega verine jaanuar Baltimaades. Koivisto sai kaela sõjakate kommentaatorite kriitikavalingu nii Soomes kui Eestis.
Sama aasta sügisel, mõned nädalad pärast taasiseseisvumist küsisin Koivistolt Helsingis sama asja kohta. Ta möönis, et ei osanud ette näha sellist asjade arengut, et võibolla tõlgendati teda valesti, ei mõistetud. Ent ta lisas, et kõik poliitilist vastutust kandvad poliitikud Eestis ja teistes Baltimaades on rõhutanud, et mõistavad Soome hoiakut.
Kolmanda Eesti tippmehena kutsuti 1997. aastal seltsi esinema Lennart Meri ja kaks kuud hiljem toonane Läti president Guntis Ulmanis.

"Liinimehe" arutelud

Selle raamatu esitlus Helsingis oli kõrgetasemeline – kohal olid kunagine peaminister Harri Holkeri, välisminister Eriki Tuomioja, tuntud poliitikud ja ajakirjanikud.
Vanal „papa" Paasikivil oli üks lemmiktõdemusi, et igasuguse tarkuse alus on tõsiasjade tunnustamine. Ka välispoliitikas, mis ei ole midagi muud kui olukorra ja sellest tulenevate võimaluste kaalumine.
Sise- ja välispoliitika vahe on vette tõmmatud joon. Seda pole näha, see hajub, vett segavad kogu aeg parteid ja huvigrupid. Valimiste lähenedes moodustavad nad kohaliku tähtsusega maamiini, mida konkurendi jalge alla sokutatakse. Tsiteerin kogenud riigimehe Kekkoneni mõtet ta poliitilisest testamendiraamatust „Tamminiemi": „Kohalikul omavalitsusel on õigus teha lollusi omaenese arvel. Võin öelda, et üksik kodanik võib muidugi välispoliitilistes küsimustes teha lollusi, end sageli juhtub nii, et ta ei tee neid oma arvel. Nendest saab kahju kogu rahvas. Kuid maailmas lubatakse saada targemaks."
Üldiselt on välisministeeriumid igal maal ühed kõige korporatiivsemad suletud ametkonnad. Need jälgivad teraselt, et keegi ei tikuks nende pühale karjamaale. Reeglina kuulutatakse uus tulija asjatundmatuks algajaks, kuna ta ei valda vajalikku informatsiooni ega suuda teha õigeid järeldusi. Nii nagu kõik armeed maailmas on võitmatud, on ka välispoliitika alati õige. Kui aga kellelegi võib tunduda, et mingil suunal pole asjad edenenud, on reeglina süüdi teine osapool. Iga riigi kaelas ripub ajaloo raske raud.
Eric Hobsbawn, tuntud ajalooliste müütide uurija on tõdenud: „Ajalool on aina risk muutuda toormeks sellistele natsionalistlikele, etnilistele või fundamentalistlikele ideoloogiatele ja neid toetavatele müütidele, mis tegelikult on solvanguks kogu ajaloole."

Soome ajaloolised müüdid

Hiljutistel Soome teaduspäevadel käsitleti ka Soome ajaloolisi müüte. Teemasid jätkub – Talvesõda, Jätkusõda, Ribbentrop-Ryti leping, Suur-Soome idee.
Nii traagiline kogemus kui sõda pakub üha uut ja uut ning üha objektiivsemat analüüsiainet. Avanevad arhiivid, kaovad vahetud osalejad, kuid ajalugu tahab selgeks rääkimist.
Meil, kahel naabril, on üks suur naaber, sealt on tulnud meile sõjad. Selle naabriga koos tuleb ka edasi elada.
Vaadates Punase väljaku pidustuste hiljutist otseülekannet ETV-st ja järgnenud kommentaare lehtedes ning raadios, jään mõtlema. Otsime malakat, kõneleme viiendast kolonnist, räägime lausa eufoorias suurest PR-võidust. Lugejad-kuulajad teavad juba ammu, et Venemaaga keegi ei arvesta, et see pole miski, et see on üks suur häda ja viletsuse pesa, et see pole muutunud ega muutugi, et pole ELile mingi tõsiseltvõetav partner jne. Lausa imestusväärne on aga sealjuures, et alates Bushist tikuvad maailma vägevad Moskvas käima. Mis neil siis meie arusaamade kohaselt sinna asja on?

Mida me teeme pärast piirilepet?

Olulisem on, mida hakkavad Eesti välispoliitika kujundajad tegema pärast piirilepingu allakirjutamist. Me ei saa ju keskenduda Hodorkovski kohtuasjale, demokraatia kitsendamisele või ajakirjanduse ahistamisele. Praktiliselt on meie välispoliitika idasuund samas seisus kui kümmekond aastat tagasi. Ei ole toimunud ühtki presidendi või peaministri ametlikku visiiti, nagu normaalselt naaberriikide vahel tavaks on. Ei usu, et see meie uhkusel tüki küljest võtaks, kui läheksime esimesena Moskvasse. See poleks Eesti rahvuslike huvide vastane samm.
Ei tea, millal jõutakse sisulise, avatud välispoliitilise diskussioonini. Võiks meilgi tegutseda taoline avatud foorum kui Paasikivi Selts. Ehk tuleks mõni pooltoon lisaks valitsevale mustvalgele kuvandile, mida on maalitud aastaid. Ehk jõuab kunagi meilegi aeg, et iga ajaloolast, kes käsitleb näiteks Tartu rahu veidi teisest vaatenurgast, ei kuuluta suvaline riigiametnik viienda kolonni hääletoruks.
Lõpetuseks veel mõte Kekkonenilt: „Vaba maa kodanikel on õigus arutada poliitikat, teha olude ja võimaluste analüüsi. Selleks peab neile andma võimalikult õiget informatsiooni asjade seisust ja sündmustest enne ning võimalikest järelmitest.
Avalikku arvamust ei saa sundida toetama ametlikku välispoliitikat. Seda ei või liialt aheldada. Kui ajaloo karmid õppetunnid ei ole kodanikke kasvatanud vastutama oma maa tuleviku eest, ei saa rahulolematute suud vägisi kinni panna. Oleks siiski soovitav, et rahulolematud oma ideaale ajades ei unustaks riigi huvisid."
Arvan, et need vana riigimehe 25 aastat tagasi paberile pandud mõtted ei tohiks päriselt ununeda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)