Missuguseid valimiskvoote on vaja?

Mihhail Zujev,      15. juuni 2005


Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 1999. aastal Eestis naiste osakaal Riigikogusse pääsenud erakondades keskmiselt 48%. Samas väideti, et naiste osakaal erakondades ei ole proportsioonis naiste osakaaluga ühiskonnas ning naiste ja meeste võrdne esindatus ei kajastu erakonnasiseses hierarhias – parteide juhatustes on naisi keskmiselt 16% ja ühegi partei eesotsas ei ole naine.
Üldiselt peetakse oluliseks, et naiste osakaal volikogudes ja Riigikogus oleks proportsioonis naiste osakaaluga ühiskonnas. Eesti elanikkonnast moodustavad naised 54%. Põhjamaades on naised ja mehed parlamentides ning kohalikes esinduskogudes pea võrdselt esindatud, sest erakonnad kasutavad valimisnimekirjade koostamisel vabatahtlikult kvoote. Rootsis lähtuvad kõik erakonnad põhimõttest, et iga teine nimi valimisnimekirjas peab kuuluma mehele.
Ajal, mil rahvuslikud erakonnad kadusid poliitilisest areenilt, on välja kujunemas poliitilised jõud, mis tegutsevad mitte maailmavaate alusel, vaid teistest põhimõtetest lähtuvalt. Näiteks, soo võrdõiguslikkusest. Kas naissaadik töötab paremini või efektiivsemalt kui meessaadik või vastupidi, ei ole siinkohal oluline. Valijad ise otsustavad, kes on suuteline nende huvisid kaitsma.
Aga Rootsi mõte kvootidest on väga hea ning seda ideed võib isegi jätkata ning kehtestada muidki kvoote. Näiteks, et iga neljas saadikukandidaat oleks pensionär, iga kümnes üliõpilane, põllumees, töötu või eramaja omanik. See annab kindlasti vähemkindlustatud ühiskonnaliikmetele võimaluse kaitsta oma huvisid esindajate kaudu, kes on samast ühiskonnakihist.
Jälgida tuleb sedagi, kas kõik valijad on oma kohustused täitnud või kas neil on vastav kvalifikatsioon. Näiteks Läti, kus kodakondsuseta alalistel elanikel ei ole valimisõigust, võib sattuda samasse olukorda, mis on valitsev praegu Eestis – kui neile antaksegi hääleõigus, ei lähe nad ikkagi valima.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)