Reformile Pronksmees; Keskile Vilms, Poska ja Tondipoisid

Täna pole meie võimuliit veel oma esimestki hällipäeva tähistanud. Kuid jutud liiguvad ja kellelgi tundub olevat kiire uute tuulte püüdmisel. Seda vaatamata faktile, et suurem osa koalitsioonileppes välja käidud lubadustest on täitmata. Mis on loomulik, sest võimueufoorias pandi kirja sellisel hulgal lubadusi, mille elluviimiseks riigieelarvest kindlasti ei piisa.

Ühelt poolt ongi valitsusevahetuse-juttude taga katse pudrumägede ja piimajõgede koalitsioonileppe ümbervaatamiseks. See on aga võimalik vaid koalitsiooni lõhkudes. Kas siis suuremal määral või sotse üle parda heites ja rohelisi asemele kutsudes. Kuid probleemid on tõsisemad. Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti elanikel pole tarvis taga nutta koalitsioonileppe täitmata lubadusi. Põhjust muretsemiseks on hoopis tõsisemate ja pikema mõjuga protsesside pärast. Vaatamata ilukõnedele on seda hakanud mõistma võimulolijad isegi.

Vaadates ühiskonna ja majanduse tegelikkust mitte läbi valitsuse roosade prillide, vaid nagu iga tavaline eestimaalane, siis milline pilt meile avaneb? Eesti ühiskond on taas kord lõhenemas rahvustunnuse alusel, inimesed ei usalda enam üksteist ja telefoniga kõneldes mõlgub paljudel peas mõte pealtkuulamisest. Avaliku poleemika ja vaidluste asemel soovitatakse targu vaikida ning võimuolijate kritiseerimisele vaadatakse altkulmu. Ning osa inimesi hakkab sellest „oma järeldusi tegema“, tõmbudes vaikselt kõrvale.

Majanduses näeme pehme maandumise asemel üsna selgesti tõsist kiiktoolist möödaräntsatamist. Riigieelarve on esimeste kuudega jõudnud nii suurde miinusesse, et kärpima tahetakse hakata isegi kõige hädavajalikumaid investeeringuid – riigikoolide remonti. Kasvava inflatsiooni ajal räägitakse avameelselt avaliku sektori (ka õpetajate, arstide, õdede ja politseinike) palkade pikaajalisest külmutamisest.

Need on vaid üksikud kolmikliidu esimese tegevusaasta töötulemused. Tulemused, millest iga hinna eest soovitakse eemalduma hakata. Üks eemaldumisviis on Äripäevas ja Postimehes tabavalt nimetatud „poliitiliste laipade“ (Padar ja Lukas) loomiseks. Näha on, et sellest täna enam ei piisa. Teisalt püüavadki poliitilised oponendid ja ajakirjandus neile omasel moel otsida tuge lähiminevikust. Siit leitaksegi Keskerakond kui taas valitsuse juhtparteile appi ruttaja. Mis meie senitehtud tööle on kindlasti otseseks kiiduavalduseks ja näitab, et valijad, kes meid toetavad, on õigel teel.

Märke valitsusevahetusest tahetakse näha kahe tugeva erakonna täiesti normaalses parlamentaarses koostöös - kõrgete riigiametnike kohtade täitmisel või tavapärastes erakondlikes konsultatsioonides oluliste seaduseelnõude menetlemisel. Jne.

Pean meediale pettumuse valmistama. Esimene aasta valitsuse aega on möödumas, aga kolm aastat veel ees. Keskerakonnale aitab eelmisest kahest korrast, kui sohu langenud valitsused ja eeskätt Reformierakond meie toel kiirelt jalule aidati. See oli teine aeg ja need olid teised mehed, kellele me appi läksime. Praegusel koalitsioonil on aeg enda valitud Kolgata tee seekord lõpuni käia. Keskerakond nii kergelt valitsusse ei tüki.

Viimasel aastal paistavad ilmekalt erinevused meie ja reformistide riigijuhtimise põhimõtetes. Nimetaksin neid loovateks ja lammutavateks. Paar näidet. Alustame mälestusmärkidest. Kui valitsusparteil polnud välja panna muud kui Pronksmehe minemavedamine, siis meie säilitame Jüri Vilmsi mälestuse, tegime korda Jaan Poska maja ning koos isamaalastega asusime Tondipoiste mälestust jäädvustama.

Või viimased arengud Vabadussõja võidusamba ümber. Keskerakondliku linnavalitsuse toetusele ja igakülgsele kaasaaitamisele vastandub selgelt reformistide vaikne kaugenemine nende endi läbiviidud konkursil valitud sambast. Mida muidugi saadab püüd näidata küsitavuste eest vastutavana isamaaliitlasest kaitseministrit Aaviksood. Tuleb välja, et meie ja IRL oleme loojad, reformistid aga lammutajad.

Veel drastilisemalt lööb vahe välja majandussfääris. Olgu siis tegu katsega võtta töötajatelt maksimaalselt õigusi või Eestile tähtsate ja riiki raha sisse toovate valdkondade mõtlematu halvustamisega. Või postkontorite massilise sulgemisega ja metskondade kaotamisega, mis löövad augu maakohtade igapäevaellu ja pärsivad sealset tulevikku.

Aasta tagasi, Keskerakonna valitsusest lahkudes, arenes meie majandus tugevalt, tööinimene tundis end kindlana, sest tööd jagus ja palk kerkis. Juba siis kutsusime vaatama kaugemale tulevikku ja mitte lootma ainult tarbimisbuumile. Lõime Arengufondi, mis pidi aitama majandusel ümber kujuneda, nagu teeb seda ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.

Keskerakond ei kipu valitsusse. Oleme töötanud usinalt opositsioonis ja suutnud nii mõndagi. Seda tööd tuleb jätkata – loomulikult arvestusega, et ühel hetkel võtame valitsusohjad taas enda kätte ja toome Eesti normaalsele arenguteele tagasi.

EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees

Jaga |